XmaarikaX blog
Eemalt see mets paistab laotusest heledam,
seest on ta pime ja padrikuist paksem.
Ekslevad aetades Mõtete Metsas
miljardid inimlapsed . . .
Otsime pääsu küll maisest, küll kõiksusest,
– painavam üha see ring.
Mõtete Metsas me kähedaid hõikeid
ei kuule ka lähedaim hing.
Kuluvad aastad. Suur suletud üksindus
allamäe-teelgi ei taandu.
Unes vaid uneätt kättpidi talutab
Alateadvuse Laande.
Seal on soovide-samblad pehmemad,
tõed ei torgi ja valed ei peksa.
Ent ärgates tagasi tõttame ehmunult
igaüks oma Mõtete Metsa.
Seda metsa me hoiame kadedalt,
– aiva loodame jäädagi sinna.
Üle lohutu Mõttelageda
me kardame . . . jäädavalt minna,
kuni tarkades…
Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma püüaksin selle vaid sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.
Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda vóiks pidada.
Ja endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.
Ja kóik mured sult tahaksin vótta ma,
suurte merede vetesse lahusta...
Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku vói kuhjata,
ega muresid merevees lahusta.
Siiski ühte ma tahaksin pakkuda -
ennast sóbraks, kes ikka on olemas.
Kui mul oleks väge sulle midagi jäävat soovida,
siis oleks väga raske otsustada, mis on see,
mis sind õnnelikuks teeb.
Ilu on salakaval, tarkuse peab välja teenima,
armastuse…
Miks otsib rändaja siin teel
tundmatut, käänulist teed
Miks tõmbavad, ikka ja veel
kauged ja tormised veed
Vajame kõrgustesse pürgimist
valgust ja kargemat õhku
Edasi minekut, trügimist
vahest vihaste pursete vahku
Lennates mõtete linnutiivul
hetkede ainuomasel viivul
Kauguste kutsetel minna vastu
tagasi tahtmist polegi astu
Miks otsib väsinud inimhing
sadade sammude meres
Kaelas vahest raskusteling
rändurikihk ikka veel veres
Oma saatust ehk otsime ette
pillame saatusekilde vette
Leides ja otsides tundmatut veel
komistame, kukume auklikul teel
Aastate pikkadel radadel veelgi
otsime ennast, oleme üksi
Nagu see tundmatu keegi
keda otsides...
süütad leegi...
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat ...
tuuletiibadel kandus ta minuni ...
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema...
nii tuttavlik...tegi südamele hella pai ...
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha...
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole...
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduval talvel suurt võimu pole...
Lasen helinal,tuuletiibadel toodud,
enda üle nüüd võimust võtta...
talve järel ,sest nii on ju loodud,
tuleb kevad...tule ja tõtta!
Kaks inglit jäid ööbima rikkasse perre. Pere ei olnud külalislahke ega pakkunud inglitele ööbimiseks tuba, vaid pani nad ööbima külma keldrisse. Kui nad asemeid tegid, märkas vanem ingel seinas auku ja müüris selle kinni. Seda nähes küsis noorem ingel:" Miks sa seda teed?" Vanem ingel vastas:"Asjad ei ole sellised, nagu paistavad." Järgmisel ööl ööbisid nad ühes vaeses, kuid külalislahkes peres. Võõrustajad jagasid inglitega oma vähest toitu
ja pakkusid neile magamiseks oma voodeid, et nad võiksid hästi välja puhata. Hommikul ärgates leidsid inglid peremehe ja perenaise nutmas. Nende ainuke lehm, kes oli perekonna ainus tuluallikas, lebas laudas surnult. Noorem ingel küsis…
Iga inimene on kui päike, kes võib oma soojuse , armastuse ja valgusega täita terve maailma. Ärgates luua sillerdavad kastepiisad , uinudes hingematvad tähed , naeratades pilvitu suve , nuttes värskendava vihma. Iga inimene suudab täita maailma värvidega, anda eluparadiisile , milles me elame.
Meist nii kaugel taevas
näen süttimas tähti.
Imestus vaevab
neid ju langemas nähti.
Paljud meist usuvad, et
seetõttu soovid ka täituvad.
Uskudes sellesse
endid me petame.
Lootusetud ,mõtetud
lõpuks kallis aeg ainult raisatud.
Kuigi tõstes pead
ning uskudes
tõuseme unustustest.
Ja tähesära me ümber
teeb kõik nii tõeseks
lootma ja seestpoolt särama.
Meil on ahvatlus tõusta ja lennata
saada üheks tähtedega.
Näha kui rahulikud on nemad,
loomistöö algusest
looja loodud valgusest.