XmaarikaX blog
Olen õnnistatud sind tundma, Maailm!
Tundma su pimedust väljas
ja valgust pimeduses.
Tundma su püüdluste püüdlusi
ja olme-eesmärke,
istudes su süles,
kasvades su kukil,
puhates su rüpes,
olles sul ees.
Olen õnnistatud nägema
läbi su silmade,
hägema omasugust
läbi teistsoost pilgu,
nägema, et olemine on tulemine
ja tõdema, et minemine on lõpp.
Lõpp sinu lõputus ajas,
ja tühjus sinu ajatus mõõtmes.
Õnnistatud siia tulla, et olla...
armastatud sinu ja enda poolt;
et kogeda kaitsetut ühtsust
läbi eraldatuse illusiooni,
et tunda ja tunda ära
teisi endas,
endid teistes,
lihtsust
läbi keerukuse tooni.
Õnnistatud jagunema,
kogunema, ühinema,
õnnistatud pahandama,
leppima ja lepitama.
Õnnistatud tundma tõde
müstilisusena ja
ebatõde reaalsusena,
haavatud - hõlmatud
segaduste virr-varri,
ikkagi
hoolitsuses, armastuses.
Kingin end kivile maantee tolmus -
võta mind enese rüppe,
kaitse mind kiivalt ja ütle:
"Vaid mõttetu hetk on kõik olnu."
Viskan end vihule vikerkaares.
Haara mind värvidepagasi',
ära kunagi peegelda tagasi,
et sinusse jäädavalt jääksin ma alles.
Annan end aatomioks liivateras,
kõrbes et eksiksin ära ma,
haledalt väikse ja vabana.
Nii tunnetaks piire ja ruumitust kehas.
Soovin end öiseks sirtsude sirinaks.
Võtke ja laulge mind
kuni teil üks on hing,
et tundma ma õpiksin vaikuse helinat.
Lausun end luuleks poeedi suul,
levides kõnes ja kirjas,
aastaid seistes virnas,
katkiseid südameid jahutav hingetuul.
Loksun end laineks Atlandi ookeanis,
silmapilkude kaupa
sulanduks, eralduks, jaotuks,
kogeksin identiteeditut looklemist.
Saadan end sooviks su südames,
igavest' täitmatuks jäädes,
kõlades ikka su hääles,
et soovid olla…
Õpi tegema
siis kui ei taha
ja leppima
siis kui ei saa.
Õpi nägema
siis kui on pime
ja kuulma
ning kuulama ka.
Õpi naerma
siis kui on valus
ja uskuma
siis kui ei tea.
Õpi andma
kui keegi ei palu
ja minema
siis kui ei pea.
Õpi jätkama
valitud radu
ja vabanda
kui sa teed vea.
Õpi olema
nii et on rahu
ja elama
nii et on hea.
Vikerkaarevarjuline öö
kastepiisakirju kahvatu kuu
ripub keset musta sügavikku
kiired kleepuvad silmisse
kõrvad upuvad ööhäälte meres
igavesti endasse ujuv pimedus
kohiseb meeletult vabiseb lõputult
selles salasünges ilus
seisavad sinkjasroheliste tüvedega seedrid
nägemata kõrgemale oma okstest -
nende silmapiir piirdubki okstealuste ohtudega
kuukuma kastesel rohul
tekitab neis vaid aimamatut hirmu
millegi kõrgema ees
ja kui kord mõni halastav öölind
laskub nende uhketele lokkidele pisut puhkama
ja räägib kurvast kuust kusagil kaugel
siis nad kuulavad seda kui ilusat muinasjuttu
mida polegi tarvis uskuda...
Miks me kirjutame?Lootuses unustada , andestada , mõista?
Soovist luua endale lugusid välja mõeldes täiuslikum perekond-
kas üldse suudetakse kedagi armastada ja hoida sama palju ,
kui me arvame end väärivat?Paraku ei suuda ka me ise iial
hoida ning armastada samavõrd , nagu seda oma sügavamas
sisemuses sooviksime - ikka seavad ego , harjumused ja
nii-on-kombeks-tabud oma piirid ette.
******
Unistused on mõnikord tõesemad kui tegelikkus , vahel täidavad terve oleviku: eneselohutamise kunst , mis aitab ära oodata , kannatlik olla , leppida vähesega , taluda ebameeldivusi....Kui ajas kaugele tagasi vaadata , pole piir olnu ja kujutletu vahel mõnikord tabatav - enam ei…
Elus peab oskama imesid ihata,
rõõme tunda ja raskusi kanda,
nutta, armastada ja vihata,
petta saada ja andeks anda.
Elus peab oskama paljuga harjuda,
kullaga võrdselt hinnata vaske ...
vaikida... sosistada... ja karjuda...
Eneseks jääda, kuigi on raske.
Elus peab oskama mõista ja kuulata kõrvalseisjat,
kel süda on vaevas,
terasid sõkaldest välja tuulata,
maasse juurdudes uskuda taevast.
Elus peab oskama nõuda ja paluda,
trotsida karidekirjalist randa,
lüüa saada ja valu taluda...
aga ei iialgi alla anda...
Üks täht mulle taevas kord pilgutas silma,
Mu süda läks soojaks sel ööl.
Kui varem mu hing õhkas süngust ja külma,
Siis nüüd tegi armastus tööd.
Ei hoolinud tõesti sest tähest ma varem,
Ta oli vaid taevas üks kild.
Kuid praegu ma tunnen, et maailm on parem,
Mu murejõe ületab sild.
Ja sillal ma jalutan, oodates teda,
Et taevas ta sähvataks taas,
Kuid otsides taevast, ei mõistagi, keda
Otsima seadsin end ma.
Too täht oli näidand end seksainsaks hetkeks
Ja teisel ta kadunuks jäi.
Kuid iial ei suudaks ma silmade petteks
Ta ilmutust pidada vaid...
Sa istud kuumas öös ja vaatad,
vaatad kaugele tühjusse.
Sa vaikid ja lehedki vaikivad,
nii, et valu peksab su rinasse.
Sa istud kuumas öös ja vaatad,
vaatad ülesse taevasse.
Sa kuulad ja lehedki kuulavad,
mis mure on roomand Su hingesse.
Nii istud Sa öös ja uneled,
pilk tardund öösse ja tõsine.
Ta ammu on suikunud unele -
Su armastatud päikene.
Küünlavalge hämaruses üksik süda,
nukra viisi järgi õõtsub leek,
kaunist valu täis on tuba,
tunde raskuse all kustumas on leek.
Seinal varjuna see kauge ilu,
ilu, mis nüüd külmalt kõrvetab.
Seda kõike hellund süda ei talu,
hing kaasa tunneb, lohutab...