Eemalt see mets paistab laotusest heledam,
seest on ta pime ja padrikuist paksem.
Ekslevad aetades Mõtete Metsas
miljardid inimlapsed . . .

Otsime pääsu küll maisest, küll kõiksusest,
– painavam üha see ring.
Mõtete Metsas me kähedaid hõikeid
ei kuule ka lähedaim hing.

Kuluvad aastad. Suur suletud üksindus
allamäe-teelgi ei taandu.
Unes vaid uneätt kättpidi talutab
Alateadvuse Laande.

Seal on soovide-samblad pehmemad,
tõed ei torgi ja valed ei peksa.
Ent ärgates tagasi tõttame ehmunult
igaüks oma Mõtete Metsa.

Seda metsa me hoiame kadedalt,
– aiva loodame jäädagi sinna.
Üle lohutu Mõttelageda
me kardame . . . jäädavalt minna,

kuni tarkades hallides rakkudes
vältab hämara viimne värin.
Selles metsas me lastena aetame,
sellest metsast me oleme pärit.

.

Like! 1