te ei pea mulle küll
kallid lapsed
mittekuimidagist kinkima
näete isegi see maast laeni sektsioonkapp kaheksakümnendatest
on juba pilgeni täis
nasvärki
uhiuus triikraud oma paarkümmend aastat juba ootab oma aega
kangakuhila nutab drapeeringutesse maetud õmblejat taga
potte ja panne on paar tükki igaks juhuks
et äkki ikka läheb kunagi vaja
ja kolm peenema pitsiga alussärki
nende saatus on veel lahtine
nagu kaelus
kust kõik välja kipub rulluma
muud numbrit särki siis talongide eest tol päeval
müügile ei paisatud
ja ju ma lootuses olin
et kunagi sirgun suureks
eriti rindadest
te ei pea mulle küll mitte midagi kinkima
…
sa oled sama kurb... kui ma
kuid tea - homme paistab päike.
kasvõi väike..
värelev ja kartlik ta väheke
kumav läbi lumise pilve
joobnun sest juba ma täna
tõmban sest vinest end pilve...
ei näolapp vääri armastust, kui ses pole hinge..
siis sellest see pinge?
loen ja lehitsen sind kui raamatut -
mil lõppu ei tule
mis otsa ei saa
kirun nii end
kui kirjanikku saamatut
kelle väljalase
küll on ju omaette tase
sisaldades zanreid kõiki
mida kuulnd ma iganes -
sõnumit hõisates taevasse põiki
kuid hoides kiivalt sisu eneses
raske loetut läbi on mäluda -
loen mõnda lõiku mitu korda ma
miskit lahti siiski vist mu mäluga-
..lõpuni ei jõua...
järelsõna ei lugeda vist tahakski...
sind ahmin iga rida
kordi tagasi
järjejuttu nõuan
loen kodus
tööl
ja trammiistmel
olen visa
pusin sinuga
vahel vaikides
kuid vahel väsind loetust lõuad...
lappan sind ma himuga
eest taha
tagant ette ...
ei jäta sind
ei jäta riiulile tolmuma -
teen tihti pai
või hardalt kätlen
nii näib…
mul on sünnist saati kindlad kunded
silma hoidmas peal
üks on une - mati
kes tuleb igal ööl
kui ma veel ei maga
vaatab pealt
kuidas end ma pesen kasin
sügan siit ja sealt
ja truult ootab
milla` ma voodisse hüppan
sama soojaga ta kõrvale
surub silmad kinni
hoiab pulsil kätt ja kursil südant
ärksa hommikuni
teine on liiva - annus
kes ka hoiab juba
sünnist saati pilku mu kuklas
ja pulsil
kolmas oled sina
mu elu
armastus
Käisin eile Lauluväljakul Queeni kontserdil. Aga mitte Adamist ei tahtnud ma rääkida. Ma tahtsin välja valada oma wc- elamuse.
Kurb on see õllejoomise juures, et jood, aju muutub rõõmsaks, meel pingevabamaks, aga põis tõmbub pingesse. Teoorias on nii, et kui manustad pool liitrit vedelikku, siis peaks ka väljutama selle pool liitrit, aga ei, õlu pole lihtne vedelik, tema nimelt kuidagi paljuneb koguseliselt seedekulgla lõpututes torudes, haarab kaasa kõik vedela, mis su sees, ja hakkab ennast peagi välja suruma, mis tähendab, et kui oled ära joonud ühe pudeli õlut, siis käid selle peale kaks korda wc-s. Ja vastavalt - kui juba…