viimane blog

päike paistab kõigile-
mõnele lihtsalt vähem aega,
teisele tiba vähem kraade,
kolmandat kõrvetab ,
punapäid paitab;)
jahaaaaaaaaaa,
mina olen ju see ,
kellel päike näha aitab..
sind
mu mutt , kes peidad end sa maapõue,
mu mutt, kes sa piilud vaid õue,
kord päevas ,
et valvata mind,
kes ma seisan ja ootan ja loodan,
et sa oleks kutt,
kes võtaks mind...
mulla alla...

sul näkku kirjutatud mitu vagu
vaod kunstiliselt kõverad
kaardus kui uu-d
su laubal sadu kirjaridu
loen ridade vahelt
sest kinni su suu
ka kulm nii kortsus
ei sirgu see siludes
laug raske kulmu all vidus
mida ütlesin segast ma sellist
kui tulin ma tookord sealt pidust
kuis vedades koormatäit tellist
väsimuse märk haagitult hõlmas
mida sõnasin siis
no mida minust ärasõnajat...
olin masin
mis tagalasse taandus
rahu nautima

 Mulle meeldivad mu sõbrad (igapäevaselt), kuid ma ei pea lugu sõbrapäevast! Sorry!

jah
käisin hääletamas
muidugi käisin
andsin oma hääle ära
nüüd pisut on probleeme
mul on alati olnud probleeme
kõriga
kõrisõlmega
häälega
häälepaeltega
luule viilma järgi on tegu hirmuga
eneseväljendamise hirmuga
hirmus jah
võtad end kokku
käid hääletamas
...
ja siis vaatad pealt
kuidas nad seal
häälekalt sinu eest räägivad
sinu eest ja nimel otsustavad
hääletult vaatad pealt
ei piuksugi
ei kõrisõlme alt
või pealt
õlita palju tahad
...
nüüd ütlevad
et keel kaob ka ära
raisk
ei anna !!!
kui vaja
hoian keele hammaste taga
aga ei anna
raisk
...
kasvõi kirjutan
hambad ristis
keel hammaste taga
hääletult
aga…

te ei pea mulle küll

kallid lapsed
mittekuimidagist kinkima

näete isegi see maast laeni sektsioonkapp kaheksakümnendatest
on juba pilgeni täis
nasvärki
uhiuus triikraud oma paarkümmend aastat juba ootab oma aega
kangakuhila nutab drapeeringutesse maetud õmblejat taga
potte ja panne on paar tükki igaks juhuks
et äkki ikka läheb kunagi vaja
ja kolm peenema pitsiga alussärki
nende saatus on veel lahtine
nagu kaelus
kust kõik välja kipub rulluma
muud numbrit särki siis talongide eest tol päeval
müügile ei paisatud
ja ju ma lootuses olin
et kunagi sirgun suureks
eriti rindadest

eatu mure
korts laubal
tahtis silumist

kui mina olin veel tatikas
käis meie maja
metsapoolses paraadnas
üks mees
... suvistel päevadel
kutsus ikka plikasid ligi
hoidis rautet` suuga diplomaadikohvrit
paokil
enda ees
ja kutsus porgandit vaatama

marina oli must pisut vanem
tark ja tugev
ehk oli ta midagi kuulnud
või juba lehtegi lugend
marina lõi ükspäe portfelli
mis onu ees avali
porgand üle serva rippu
lõi kohvrisuu ta pauguga kokku

... pärast seda me enam onu ei näinud
ehk suundus sellest päevast mujale
või siis enam üldse ei käinud

hääletult hiilisin tööle- sest häält lihtsalt polnud..ei meeldinud vaikides istuda, tulin ära...
hääletult istusin arsti toolile, et rääkida oma kurba lugu hääle kadumisest , ja selle seosest torude külmumisega... ei saanudki rääkida- häält ju polnud!
aga arstil oli pliiats ja paber ja soe süda...ja võim.
ja ma ei ole tööl asendamatu- seda ma tean juba ammu...

kui kõige sõjakamast arvutimängust

milles lendavad pead
ja jalad ja verised kered tükkidena õhku
kus lilled tühermaal ja pommiaukudes õit välja ei kanna
milles lapsed kannatavad tühja kõhtu
sest ema ei pääse prügilale ligi
kuhu Rimi ja Kalev oma ülejäägid kallab
kui sellest kõigest
on saamas tõde

tulin koju , lund ei olnud, töö mind teinud tusaseks...
torud külmund,
puudus varu, kust oleks väänand tilga vett...
ei aidand kuumut " tatrapudru,
nõrgaks jäi ka juukseföön,
veinist sain hetk" hingel abi,
kui koju saabus naabrimees...
kaasas föön , kus hullult kraade,
rohkem vist , kui viinaski;)...
torud korras, vesi tilgub,
klaarim veel, kui hommikul...
unemati silmas vilgub-
uus külm öö on tulekul..


kuis saab meeldivat ööd pikemaks venitada? ---paned ühe ö otsa!
see siin korraks vaid, homme on teine päev, sorry!