INDIA PÕHJAOSAS jUMNA JÕE KALLASTEL AGRAS ON Tadž Mahal üle 200 aasta sisendanud külstajaisse

ilu-ja harmooniatunnet.Hoone sündis inspiratsioonist.Sest kui arhitektuur võib kehastada tundeid,siis on

üht meest inspireerinud oma naise vastu tardunud Tadž Mahali valgesse marmorisse.See mees oli šahh

Jahan,India viies suurmoguli keiser (1628-58),kes ehitas selle ainulaadse mausoleumi oma sünnitusel

surnud Mumtaz Mahalile.šahh Jahan,nagu tema moguli eelkäijadki oli ühtaegu tegudeinimene ja kultuurne kunstide,eriti arhitektuuri patroon.Ta oli võiekas sõjaväejuht:vaevalt kahekümneaastasena pälvis ta oma isa keiser Jahangiri tänu ja imetluse,juhtides keiserlikke vägesid edukalt mässajate vastu.

Legendi järgi kohtus šahh Jahan oma tulevase naisega,kelle nimi oli siis Arjumand Benu,esimest korda

basaaril,kuis naine nipsasjakesi müüs.See võib tunduda üllatava tegevusena,naisele kelle soontes voolab

ülikuveri,kuid tegemist polnud tavalise basaariga.Turg oli osa moslemite traditsioonilsest uusaastapidustustest,mille ajal õukonna daamidele võimalus müüa ülikutele kalli hinna eest tühja-tähja

ning seejuures tuulepäiselt flirtida.

Legend või mitte,kuid pole kahtlust,et nende pulmapäev 30.aprillil 1612 - astroloogide valitud päeval - oli

täis romantikat ja hiilgust.Agra kihas elevuset.Varsti pärast pulmi sai noor,19-aastane pruut uue nime,

Mumtaz Mahal (''Palee väljavalitu''),millest on tulnud ka Tadž Mahal.Kõige järgi otsustades olid šahh Jahan Mumtaz teiineteisesse tõepoolest kiindunud.Oma abikaasas leidis keiser loomupärase sarmiga naise,kes oli väärikas,kui sooja südamega,intelligentne ja diskreetne.Lisaks kõigele ei olnud Mumtazil

intrigeerivat loomust,mis rikkus tema võimsa tädi Nur Jahani keiser Jahangiri abikaasa iseloomu.šahh

Jahan võis arutada oma kuningannaga riigiasju,küsida temalt nõu ning pidada teda oma usaldusaluseks.Ja kui keiser suundus sõjaretkele,nõudis Muntaz,et teda kaasa võetaks.Ühe taolise sõjaretke ajal Deccani,Agrast 500 miili lõunas algas Mumtazil nende neljateistkümeda lapse sünnitus

1631.aasta 7.juuni koidikul suri naine pärast sünnitust.Apokrüüfiline lugu jutustab,et vahetult enne oma suema palus Muntaz oma meeleheitel meest,et see ehitakaks talla mausoleumi,mille maailmas

võrdset ei oleks.Tadž Mahal osutus just selliseks monumendiks.Naise kotus vapustas šah Jahani.Avalikud esinemised tühistati,šahh keeldus kandmast kuningarüüd,söömast rikkalikku toitu ning

isegi kuulamast muusikat;ta pukes sageli pisaraisse ja ta juuksed läksid kiiresti halliks.šahh loobus

sõjaretkede juhtimisest piirialadele ning eelistas jääda oma pealinna,lastes väejuhtimise koorem üle

võtta teistel.Tema lein olevat kestnud kas aastat.

Tundud,et keisri ainaska lohutuseks oli pühendada ennast täielikult oma naise mausoleumi ehitussele

Jumna jõe kaldale.šahh Jahan oli alati arhitektuurisst ning nüüd haaras ta kinni võimulusest muuta oma lein millekski loovaks.Ta olevat ise uurinud ehituskavandeid,hinnates isiklikult puust mudelid,

mis esitati talle kinnitamiseks.Pole teada,kas mausoleumi lõpliku plaani koostas üks arhitekt.See heidab kahtlust legendile,mille kohaselt keiser laskis Tadž Mahali peaarhitektil pea maha raiuda,et ta

ei saaks ehitada teist niisama hiilgavat hoonet.Kuid on tõenäoline,et šahh Jahanil endal oli hoone

lõplikule plaanile otsustav mõju.Mausoleumi ehitus kestis 22 aastat,ehiusul töötas 20 000 töölist ja

käsitöölist.Valget marmorit kaevandati umbes saja miili kaugusl Jodhpuris.Marmor veeti kohale ele-

vantide ning ühe euroopa ränduri sõnul''härgade ja metsiku välimusega suuresarvilste pühvlitega,kes

vedasid tohutu suuri tugevaid vankreid''.Vääriskive toodi nii kodu-kui välismaalt:lasuriiti Tseilonilt (Sri

Lankalt),malahiiti Venemaalt,karneoole ja türkiise Tiibeitst.Millestki ei hoitud kokku.1632.aastal oli

inglise rännumees Peter Mundy tunnistajaks ehituse esimesele etapile,mida ''tehti ebatavalise hoolega''ning kus ''kulda ja hõbedat kasutati nagu tavalisi metalle ning marmorit nagu tavalist kivi''.

Sepad asusid valmistama suure väravahõbeuksi;need röövis hiljem kohalik hindu hõim.Müürsepad,

puusepad,kalligraafi-ja mosaiigimeistrid ning teised käsitöölised koondasid oma oskused,et luua igi-

kestev monument ühele naisele.

Tadž Mahal ja seda ümbritsevad hooned valmisid 1653,aastal.Väravavõlvi hämarusest välja astuvaid

külalisi tervitab praegu samasugune valgest marmorist nägemus nagu see,mida nägi šahh Jahan üle

300 aasta tagasi.Vaatajat rabab otsekohe hoone sümmeetria ja värvide puhtus.Pilk liigub spontaanselt pikliku basseini sirgeid jooni mööda horisontaalsele liivakivist alusele.Sellelt tõuseb taeva poole koos võlvkaaete,kuplite ja nelja minaretiga mausoleumi kaheksanurkne kupliga kaetud

hoone.Valge marmori ilu peitub selles,et kivi peegeldab päikesevalguse eri värvitoone.Koidikul ja

päevaloojangul kumab Tadž Mahali pind õrnalt lillakates,roosakates ja tuhmkollastes toonides.

Varahommikuses udus tundub,nagu hõljuks mausoleum õhus,otsekui oleks udu vorminud ennast India kuulsaima ehirise kujuliseks.Veelgi ebamaisem on Tadž Mahal täikuu ajal,kui tundub,nagu

pikliku basseini vees peelgelduvat jääkarva kuplist kiirgaks valgust.Külastaja,kes läheneb mausoleumile piki tumedate küpressidega ääriistatud veeavenüüd,taipab aegamööda,et Tadž Mahali

puhtad marmorpõrandad on tegelikult kaunistatud.Omavahel põimuvad inkrusteeritud lillemotiivid ja

arabeskid,uste kohale on voogavas kirjas raiutud koraaniread.Kõige selle kohal kõrgub maapinnast

umbes 230 jala kõrgusel tohutu kuppel,mis kerkib päikesepaistesse nagu hiidlille nupp.

Ülespoole liikumist ja tasakaalu rõhutavad kaks liivakivist mošeed kahel pool masoleumi.Ida poolne

mošee,mida mimetatakse ''Vastuseks'',ehitati ainuüksi esteetiltel kaalutlustel -- seda ei saa palvusteks kasutada,sest sest hoone pole suunatud Meka poole.Sümmeetria ei seisne ainult honnetes,vaid ka dekoratiivsetes aedades,mida jagavad nelja ossa (islami püha arv) kaks pikka

basseini,milles peegelduv mausoleum loob uur sümmeetria.Mausolemi sees on valgus kontrastna

väljas valitsevale erksale päikesepaistele pehme,kuna päike pääseb hoonesse läbi võreakende ning

Mumtazi ja šahh Jahani kenotaafe ümbritseva nikerdatud marmorsirmi filigraanvõrgu.Esialgne sirm

oli tegelikult kullast ja kaunistatud kalliskividega,kuid see viidi peagi minema,enne kui see oleks

varastaud.Uus vandlikarva pitsi meenutava sirm loob naiseliku pehmuse,mis täiendab kenotaafide

jahedat tugevavust.Tegelikukt paigutati kuningliku paari surnukehad kenotaafide alla krüpti kenotaafid

on vaid nende sümboolsed avalikkusele nähtavad puhkepaigad.Õigusega kuulsad kenotaafide marmorinkrustatsioonid tuntud kui pietra dura.Moguli käsitöölised lõikasid marmorist välja soovitud

kujundi - tavaliselt lilli või geomeetrilise ornamendi - ning täitsid selle sobivakujuliseks lõigatud ning

vajalikes värvitoonides vääris-ja poolvääriskividega.Selleks läks vaja suurt osavust - ühesainsas lilles

võib olla kuni 60 vääriskivi.

Pärast valmimist säilitas Tadž Mahal oma hiilguse kuni kuni moguli impeeriumi languseni 18.sajandil,

kui kogu kompleks hakkas lagunema.19.sajandil,brittide ülemvõimu ajal Indias kasutati kompleksi

vahel vabaõhupidustusteks ning ööõhku täitsid terrassidel mängivate sõjaväeorkestrite helid.Ühel sellisel peol tähendas ühe briti ohvitseri naine mausoleumi silmitsedes ''Ma võiksin hommepäev surra,

kui ma endale sellise puhkepaiga saaksin''.Seoses Tadž Mahaliga tsiteeritakse sageli veel kaht britti,

halva ja hea näitena.Esimene,India kindralkuberner lord William Bentinick (1828-35) kavates Tadž

Mahali tükkideks lahutada ja laevaga Inglismaale oksjonile toimetada.Õnneks ei tundnud Inglismaa

Victoria aegne avalikkus Agra kindlusest kohale toimetatud marmorist erilist huvi ning seetõttu plaanist loobuti,Seevastu India asekuningas lord Curzon (1898-1905) oli innukas muinuskaitsja,kes

tegi väga palju inidia kultuuriobjektide säilitamiseks.Muu hulgas algatas ta ka Tadž Mahali taastamse,

et tulevased põlvlonnad saaksid imetleda mausoleumi hiilgust samamoodi nagu selle looja.šahh Jahari lugu lõpeb kurvalt.Tema valitsmisaeg lõppes 1658.aastal,kui troonille tõusis tema intriige sepitsenud poeg Aurannzeb,kes laskis isa Agra kindlusse heita.Viimastel aastatel kuni oma surmani

1666.aastal silmitses vana keiser kindluse kõrgeteelt müüridelt üle Jumna jõe oma naise mausoleumi.

Viimaks sai ta naisega uuesti kokku,lebama külg külje kõrval suure marmorkupli all.