Sellele ühele & ainsale erilisele inimesele !
Sa olid mu
unenägude prints, kes tuli iga öö mu juurde. Sa tulid udust, Sa
liikusid vaikselt mu poole…Me olime koos, me olime õnnelikud…Sa olid
ainus, kes suutis panna mind naeratama…Sa olid ainus, kes lohutas mind,
kui mul oli halb….
Täna ma juba ootan sind…Olen üksi….Nii oma
unenäos…nagu ka päriselus. Ma istun pingil ja ootan ja ootan.Ma
hakkasin juba muretsema…Et äkki…..
Järsku nägin ma Sind…Sa jäid
hiljaks, kuid Sa tulid siiski…Ma tundsin, et midagi on
teistmoodi…midagi on juhtunud….Su silmad andsid mõista, et midagi on
juhtunud…Su silmad olid sama tumedad, sama põhjatud, nagu alati…Kuid
seekord need ka kurvad ja isegi vihased….Ma olin segaduses, ma ei
saanud aru, mis oli juhtunud….Mida ma Sulle teinud olin.
Sa tulid mu
juurde… Vaatasid algul maha ja siis tõstsid pilgu….Su silmas oli
pisar….nüüd ei suutnud ka mina enam rahulik olla…ma hakkasin kartma….
Kartsin, et ma kaotan Su…selle ilusa unenäo. Kartsin. Ausalt. Ma
tundsin hinges raskust. Mu hääl hakkas värisema… Mu silmad läksid
vesiseks…Ma ootasin…kuid Sa vaikisid….
Sa võtsid mu käest kinni ja
vaatasid mulle silma ning ütlesid, et me peame rääkima…Ma tõesti
kartsin.. Ma ei tahtnud Sind kaotada. Ma ei tahtnud kaotada ainsat
inimest, kes mulle kallis oli. Ainsat inimest, kes oli pääsenud mu
südamesse. Me tõusime pingilt ja läksime jalutama. Me jalutasime
vihmast märjal sügisteel. Me sammusime paksu valgesse uttu, mis hõljus,
kui pehme vatt puude vahel.
Su hääl oli nii malbe, nii rahulik, nii
mehine ja lummav. Sa ütlesid mulle vaikselt, et ma ei tohiks enam Sulle
mõelda. Ma ei tohi enam Sinust unistada. Ma ei tohi. Lihtsalt ei
tohi…Ma küsisin väriseval häälel MIKS?! Sa vaikisid, kuid lõpuks
laususid, et Sinust ja minust ei saa kunagi Meid. Meist ei saa isegi
sõpru. Me oleme liiga erinevad. Sa ei meeldi mulle. Ja ma ei hakka sind
kunagi armastama. Kuid siiski ma ei taha, et sa haiget saaksid, ma ei
taha, et sa kannataksid…
Ma nutsin…lihtsalt ei suutnud oma pisaraid
tagasi hoida. Pisarad voolasin lahinal mööda õhetavat nägu. Sa pühkisid
mu pisarad ja ütlesid, et kõik saab korda. Palun ära nuta, ma ei ole su
pisaraid väärt. Sa leiad endale kellegi teise, parema kui mina. Palun
ära nuta, ma ei vääri su pisaraid…
Sa ei lasknud mul sõnagi öelda,
Sa tõusid ja hakkasid minema mööda lõputuna paistvat teed. Ma karjusin
läbi pisarate:” Palun ära mine, palun ära jäta mind. Ma ju armastan
sind!!!” sa seisatasid korraks ja pühkisid pisarad silmist, kuid
sammusid kordagi tagasivaatamata edasi. Sa sammusid uttu, samase paksu
valgesse uttu, kust sa sama ootamatult igal õhtul saabusid….
Mina
aga jäin nutma. Ma lihtsalt nutsin. Ma ei suutnud nuttu lõpetada,
lihtsalt ei suutnud….Liiga valus oli…Veel nägin sind lahkumas, nägin su
tumedat varju…
Järsku ma ärkasin. Tundsin suurt kurvastust ja valu
südames. Tõusin voodist ja astusin uniselt peegli juurde. Mu nägu oli
pisaraist märg ja silmad punased. Ning peegellaual seisis kiri: Palun
ära nuta mu pärast. Ma ei vääri sind. Ma ei vääri su pisaraid. Ma ei
armasta sind, sa isegi ei meeldi mulle. Palun ära nuta mu pärast, sest
sinust ja minust ei saa kunagi meid… Palun pühi pisarad ja ära mõtle
enam mulle, vaid liigu oma eluga edasi. Ära vaeva end minu pärast.
Palun unusta mind ära…Igaveseks!
Sinu Unenägude Prints

Like! 2