Vihmast märg aken,
kargekülm tuba,
Sina seisad juba
lähedal, ma tunnen.
Käed mu ümber,
suu mu kaelal,
häälel mahedal:
„Oled mu ingel...“
Sulgesin silmad,
hoidsin hetke,
et jääks meelde,
Su käed soojad.
Sest kui möödub
aega mõnda,
saan tunda,
kuidas kord oldud.
Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!