Vihmast märg aken,
kargekülm tuba,
Sina seisad juba
lähedal, ma tunnen.
Käed mu ümber,
suu mu kaelal,
häälel mahedal:
„Oled mu ingel...“
Sulgesin silmad,
hoidsin hetke,
et jääks meelde,
Su käed soojad.
Sest kui möödub
aega mõnda,
saan tunda,
kuidas kord oldud.
Na razie nie ma żadnych komentarzy.
Dodaj komentarz aby rozpocząć dyskusję!