Oli suve hommik. Tuul puhkus akendelt kardinad eest. Päike paitas mu unist nägu ning linad jutustasid eilsest ööst.
Ma ei jõudnudki märgata et sind polnud , kui ma valju telefoni helina peale võpatasin. "Hallo" ütlesin ma kõhklevalt
mõeldes, kes see olla võib. Jäme, ning tõsine hääl teiselt poolt toru küsis aga : " Kas teie olete Kaijaliina Paimla?"

 ....ma neelatasin, mõeldes et mis nyyd.

"Jah, olen." vastasin. "Helistan teile politseist,kas te oskaksite öelda kus viibis eile öösel Jaanus Talvin? " mu süda hakkas kiiremini lööma, kui ma
avastasin, et teda pole ju mu kõrval. Laususin kõhklevalt , " ta oli öösel minuga, mis temaga on? " Ma ei osanud tulevat aimata.. " Me leitsime tema
rahakotist teie telefoni numbri ja pildi,Minu kaastunne,  ta leiti täna hommikul kümme enne 6-te oma autost surnuna, kas te palun oleksite nii hea ja tuleksite... " edasist ma ei kuulanud, mu peas oli miljon mõtet, miljon emotsiooni ja tundeid..

 Ma panin telefoni ära, ja langesin vaikides tagasi
voodile.. veel su lõhna tuntsin neilt linadelt.. Minu maailm varises kokku.. just alles ta oli siin..me olime koos, teine teise embuses, teineteist armastades saatsime mööda öö..

 Miks see pidi nii minema, miks tema, miks mitte keegi teine. Ta oli kogu mu elu, ta oli keegi kelle nimel ma hommikul taas tõusta soovisin,
kelle naer pani mu sydame kiiremini lööma, kelle silmad, mind alati rahustasid, ja nyyd.. äkki teda lihtsalt pole olemas. pole olemas minu jaoks.. mai tunda iial enam tema kallistusi, tema hellu puudutusi, tema silmi enda kehal, tema helisevat naeru minu lolluste yle.. ma ei saa kunagi enam temaga käest kinni, mööda meie lemmik paiku käia, ei saa kunagi, ei iial enam, vaadata tema magavat ingli nägu.oleks ma seda teadnud..
 oleks ma vaid aimanud et nii läheb, oleks ma saanud hyvasti jätta.. Teda viimast korda kallistada, või siis seda lõppu olematuks teha, ma teeks seda.. Ma olen temata nõrk. Mul pole temata midagi.
 
Ma ei käinud enam väljas, ma ei tahtnud süüa, ega juua. mai tahtnud kellegiga suhelda. ma lamasin neil samadel linadel, kaisus tema padi. millel ta just nagu oleks lamanud..
 - Tema pilti, millele lakamatult langesid tilgad, mis tulid valust, pisarjõest, mööda mu põski alla. Mul oli valus. Mul oli sama valus, kui keegi oleks mulle
noaga sydamesse löönud, ei see oli veel valusa, sest siis oleks ma saanud tema juurde, aga nyyd jäin ma yksi siia. Mulle meenusid justkui läbi une tema sõnad
" Sa pole iial üksi, ükskõik mis ka ei juhtuks, olen ma alati sinuga! " Ma igatsesin teda, igatsen praegugi.
 
Mõni nädal möödus.. ja mul tekkis iiveldused, pea pööritused.. päevade hilinemist ma tähele ei pannudki. Ma ei osanud midagi aimata, sest arvasin et see tuli sellest et mul polnud söögi isu,  ja olin juba mitu päeva söögi ja veeta olnud. Ma läksin arsti juurde. Kes aga peale proovide andmist, ja veidi ooteruumis ootamist, mind rõõmsameelselt oma kabinetti kutsus. Tema kiilas päisus ja tobedad vuntsid ei ajanud mind enam naerma.. Ta ytles..
 
"palju õnne ! " ma ei saanud millestki aru... " te olete juba
teist kuud rase."  Mu mõistus karjus - Midaaaaaaaaaa???? - . Taas valdas mind miljon mõtet, miljon emotsiooni, ja miljon tunnet.. Ma tõusin, arvan et olin sel hetkel näost lumi valge. Astusin selg eest uksest välja.. ja seatsin sammud kodu poole.. Ma langesin neile samadele linadele.. mil ta nagu just lamanud oleks.
 
ma panin käed oma kõhule, ja vaatasin valget justkui mitte midagi ytlevat lage.. ja kysisin vaikselt.. - Miks? - . ma teatsin et vastust ei tulegi,
ent ma ootasin seda.. Taas meeusid mulle tema sõnad..
" Sa pole iial üksi, ükskõik mis ka ei juhtuks, olen ma alati sinuga! 
mu näole tekkis muije. 

Ma teatsin, et kuigi mul on valus, ja kuigi ma kannatan veel aastaid Jaanuse kaotamise pärast valu, on mul meie laps. mis aitab mul edas minna. Ma elan nyyd
meie kahe eest. Kuigi jah, ma vahel öösiti veel nutan, on mu päevad täis naeru tänu väiksele Davidile, kes praegu õpib juba oma esimesi sammukesi:). Ma jään
igavesti Jaanust armastama , tema oli mu esimene ja viimane tõeline armastus. seda ei asenda miski.. Aga mu elu läheb edasi. ma tean et ta on seal yleval minu yle uhke. ning kyll me varsti kohtume, minu armastus ei kao!
 HOITKE MIDA ARMASTATE! ja ärge väsige neile seda kordamast, sest homme vb teil teda enam
pole... Mina hoitsin, hetkeni mil... jah, ma siiani ei tea miks see nii läks.. kuid Ma armastan sind Jaanus, ja jään seda tegema!
Sind Igatsevad ja armastavad Tibu ja Pisike David :)!! Oleme mõtetes alati sinuga. (LLLL)

Autor : Kaijaliina Paimla

Like! 2