Iga üks meist ihakab oma sisimas midagi võimatut, midagi, millest mõni teine isegi unistada ei julge. Mõtlen tihti, kas elada oleks lihtsam, kui kõik on ette kirjutatud, või kui me pidevalt komistame, eksime ja haiget saame?
  Meist igaüks saab vähemalt korra elus armastust ja õnne kogeda, kuid kui ei tea millal seda oodata, siis mõni ei jaksagi oodata, kas siis ehk peaks olema igale ühele siia ilma tulles kaasa antud tema eluteekonna põhipunktid. et mitte lasta mööda sõna tõelist, usun et paljud kes väidavad et pole leidnud seda õiget, on ta lihtsalt maha maganud, või kui pole hoolivalt õigest kinni hoitud, teadmata et too on õige, on see rong juba läinud, küsin tihti, miks elu peab olema nii keeruline? kuid kui mõelda, mida muudaks, siis jään vastuse võlgu.
  Ju siis kõik on omal kohal, tasakaalus, rõõm, valu, elu , surm. Kui elad elu, õnnelikult, kuni ühelpäeval tehes vea, nutad päevi, nädalaid, vb isegi aastaid. Ja neid aegu enam tagasi ei tule. kas siis mitte ei peaks , vaatama mingit otsust tehes kaugemale? Tulevikku?
kas elu läheks paremaks?

Ma ei tea, ja vaevalt teie teate...

Like!