Blog

vaikus me ümber on kudunud loori,puudel ei vidista ainuski lind
kustunud kõik sinu väikesed soovid,muredest vabaks on saanud su rind

alles nii vilkalt sa vudisid õues,liblika järele sirutud käed
süda sis hõiskas sul põues,päikest ja laulu täis iga su päev

aga torm tõusis.Pilv varjutas päikese,valude rajus jõud otsa sul sai
ei enam tõuse su käed,et lapse põsele teha pai

kodus su kallid sinust mahajäänd elud valvavad vaikselt,sind ootavad nad
sina ju andsid neil nimed ja elu,sina neid juhtisid mängudemaal

ei nende juurde sa enam saa minna,sinule kaugeks jäänd nende maailm
valu on vaikuse toonud su rinda,unele jäädavalt loojunud silm

hüvasti,kallis!
sa läksid küll ära
mõtteis kuid edasi elad me seas
mälestusmaailma päikesesäras
oled meil…

Глупо не общаться с человеком, который тебе дорог.
И неважно, что случилось.
Его в любой момент может не стать.
Представляешь?
Навсегда.
И ничего не вернёшь.

1.söö!
2.puhka!
3.vahepeal hulgu ringi!
4.ole ustav kaaslane!
5.armasta kutsikaid!
6.näita kuule hambaid!
7.kikita kõrvu!
8.ära jäta konte teiste närida!
9.ela armuelu!
10.ulu pikalt ja pidevalt!

..1 vana legend räägib linnust,kes laulab vaid 1 kord elus,kuid ka siis nii kaunilt,et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa..kohe,kui ta lahkub oma pesalt,lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne,kui on kõige ogalisema üles leidnud..selle oksale istub ta,lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema,kõige teravama oga otsa..ja surmapiinas laulab ta nii,nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik..see on laul,mille hinnaks on elu..ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Armastus naeratab..sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga..

..las vaatlevad igavesti uueneva looduse ringkäiku teised,mulle tundmatud inimesed..oma elu olen ma ise elanud,mul pole kedagi milleski…

...head sõbrad olid Hobune ja Kaamel
võiks öelda:väga head
kuid järsku nende sõprusele ütles : "aamen"
toosama loom,kes juba Eeva ajal tõstis pead
suus mürgihambad,hinges tõprus
ta vihkas sõprust
nii oli lugu
Kõrbalaeva kohates
Uss:"Poleks uskunudki!" poetas ohates
"Mis asja?" küsis Kaamel
"Kas sa siis ei tea?
sind Permees ju laadale viib pea
ei taipa,miks?
eks sinu sõber trügi Kaameliks!"
siug naeratas ja lisas:
"Paksem lobi
ja eks nad Peremehega vist paremini sobi:"
"Soo!" Kaamel hirnahtas,raev hinge kogunes
"Ma teen shaslõki sellest Hobusest!"
paar tundi hiljem:
"Ole aga kuss!"
vaost künnil Hobusele ütles Uss
"Ma kuulsin seda Peremehelt endalt:
sa varsti lendad!"
"No-noh!Ja kuhu?" päris Hobune
"Eks ikka vorstipatta,tobuke
su sõber Kaamel räägib:palju sööd
ja tema tundvat paremini tööd:"
"Ah minust paremini?" hirnatati
"Jama!Ja seda rääkis Kaamel või?"
Uss ristitähe ette lõi
ja sõber sõbrast lubas teha..kama..

et vahekorrad sõbraga ei läheks vussi,
pead sõpra rohkem uskuma kui Ussi.

nr.1
kui sulle määriti kaela jutuajamine või kohtumine,ära võta kunagi initsiatiivi enda peale..istu vaikselt,joo mineraalvett-soovitavalt aura oma-,vaata heatahtlikult ja vaiki.
nr.2
ära kunagi süvene üksikasjadesse,kui küsimus ei puutu sinusse..koer ei oska lugeda,tema kannab kandamit,valvab maja,hirmutab vargaid,temale aitab sellest...
nr.3
oska pausi pidada,eriti kui sina pole seda algatanud..pea viimseni vastu ja ära rabele.
nr.4
ära pööra kunagi esimesena pilku ära..see,kes kauem vaatab,on tugevam..see on pealik.
nr.5
kaasvestlejale ei ole kunagi vaja päästerõngast visata..too kas ujub ise välja või upub ise,ilma kõrvalise abita.
nr.6
ära kihuta sündmustest ette..uudishinu on t õ e p o o l e s t pahe..pisut kannatust ja kõik saab iseenesest selgeks.
nr.7
oska õigel ajal peatuda..igal juhul:kui vaidled liiklusmiilitsaga,kui kiidad kliendile oma firmat..kui..

..lapsena oli Serõil koer Dik.suurepärane tõupuhas krants,väga tark ja ettevõtlik.Öösiti kolas mööda küla samasuguste toövanite seltsis nagu ta isegi,aga hommikuti ilmus sööma.Kui vanaema aia taga musta saba uljalt rõngas kringlit märkas,hakkas ta sõimama ja kepiga ähvardama.Kringel keerdus silmapilk lahti ja muutus ripakil karusnahkseks kotikeseks,aga Dik hakkas kõigest jõust lonkama.Ta lonkas nii tõetruult ja kunstipäraselt,et vanaema viskas kepi käest ning asus teda söötma ja arstima,aga Dik lubas armuliselt enda ümber talitada,piinatud silmad poolenisti kinni ja ohkas raskelt.Tõsi küll,mõnikord unustas ta ära,millist jalga pidi lonkama,ja lonkas vale jalga,kuid vanaema uskus teda ikkagi..:)