-liiakene- blog

Kätte jõudnud kena kevade ja taevas kumab helesinine ja lõokesed ja kuldnokad näitamas on end...Putukatki löövad taeva kihama ja ülased ja sinililled õied taevapoole sirutavad end...Kraavid sulisevad veest ja kalad löövad lupsu rõõmustades ja konnad krooksumas on kraavipervel ja liblikad ka tuulutavad talveunest ärgates ka end....Kollane paiseleheke on katmas maad ja hiirekõrvad  on roheliseks katma metsa end....Hiirekõrvad pistvad ninad ja rohelusega on katmas kogu maa pind ja kätte jõudnud ongi kena kevade....

 kallim,kes sa oled mu südames
õnnistatud olgu su nimi
sinu armastus tulgu
sinu tahtmine sündigu
nii südames kui ka hinges
igapäevast armastust anna meile tänapäev
anna andeks et sind armastan
ära pööra end minust iial ära
sinu päralt olgu mu hool,igatsus ja armastus
aamen

 Kraavis rõõmsalt vuliseb vesi ,linnud on kodumaa poole teel.Vahtramahl on magus kui mesi ,Kevade lõhnast on rõõmus mu meel ja tuju on hingest jälle noor.Porisest teedest on kattumas roheline tee ja esimesed lilledgi  näitavad õisi mis päikese käes meelitavad mesilinde  ja hiirekõrvadgi näitamas end.Kuldnokad ja lõokesed laulavad hoos  ja metsad kõik kihamas hoos.Tule sõbrake naudime kevadet koos ja laulame sõpradega  kõik koos....

 Ahastus.


Mõnikord on mõtteid palju,
lausa pulbitseb kõik sees.
Tahaks karjuda neid valjult,
ehk see parandab mu meelt.

Ebaõiglust tunneb süda,
mure kasvanud on suureks.
Mõistus võitleb,otsib tuge,
ahastus on hinge pugend.

Otsin heitlikult väljapääsu,
õiget teed leida tahan...
Hing veel õiglusesse usub-
lootus ju viimasena sureb.

Nii kaua,kui ma usun,
ei kavatse alla anda.
Kui teest kõrvale astun,
üks täht mind juhatab randa.

Tema saadab mind kõikjal,
pole veel kunagi reetnud.
Olen mõnikord nii heitlik
ja astunud võõrale teele.

Peagi saabunud on kaunis kevade ja linnud peagi taevalaotuses kauneid helisid meile kuulama.Kaunid kenad õrnad liblikad isegi meile on oma kaunist lendu näidanud on,.Valged märtsikellukesed oma õisi meile näitamas juba on .Päike ojad on soojendamas ja peagi ka puud lehte lähevad.Ilusat sooja päikselist kevadet südamest .

 Mis sest,et aeg nii kiirelt lendab ja kaasa midagi ei vii.Need aarded,mis on sinus endas,need olid,on ja jäävdki.Kevadine päev se kena ja imeline taevas päikene ja südames on hing ja jääv.

Mõtlen mis siin ilmas on nii palju paha ja üksteisele kodaraid pildudes...Ei ole ma soovinud kellegile nii hirmsat paha kui mulle sooviti küll needust ja mõrd mis ma veel pole...Oma inimeste vahele tekkinud tüli ja vihkamiseni jõudnud se aeg...Lahkuminek on mulle nüüd jäänud siis vast enam jalus pole teatutele inimestele...Algul sõprus oli väga ilus ja nüüd siis nagu tuli põletavalt süüdistus õlul lasub..Oh jumal küll aitaks mind jumal ja teeks hellaks mõnegi oma inimese südame..pole mõtet vihajalul olla ,,,see nagunii kuhugile vii ,,,aind trötsi ja viha südameisse külvab...Selle koorma all lössi me vajume kui nii jätkame..

 Soojad soovid Üllad mõtted

Täna lubatud kõik võtted

Ülistamaks teid me kallid

Noored emad kui ka hallid

Ühteoodi armsad meile

Õnnesoovid on vaid Teile

 Sa oled ju üks armsamaid keda tean,
sest sinu vastu kiindumust käruga järele vean.
Mis aitaks võita sinu südant endale,
see on hetkel sama raske mäng, kui male.

Tea, et meeldid mulle ikka veel,
olen igalpool jalus su teel.
Ära hakka vastu sellele tahtele,
siis lõpuks leiame ka ühise keele.

Härkkasin vara ja süda oli rõõmu täis ning järsku nukkraks ma jäin...Ei tulnud enam und ja õue tormasin kuulama kuidas linnud mulle hellalt laulukest laulavad ja mesimummid tulid tervitama õnnesoovidega mind...Natuke kurb oli mu meel ei olnud mul keegi veel õnne soovind ja kui siia Reiti tulin oli üllatus suur ja nii palju soove oli mulle häid...Ei valand ma enam pisaraid vaid päikse kiir kuivatas mul need ja päike soojendas mu nägu kaua veel...Päeval olid pisarad aga õhtuks olid need ära lennanud kuhugile kaugele ja tulid mu sõbrad ning heaks läks mu meel...Ja nii mööduski mu sünnipäev...