olavh blog

Mu isamaa, kus õitsvad aasad

ja palehigist läbi imbund kodumuld.

Siin vennad, õed ja armsad kaasad,

siin päiksesäras kuldne viljapõld.

On rohelusse uppund suured metsad

ja linnulaulust kaigub taevakaar.

Kõik siin nii kaunis, rukkililled ehtsad,

mu väike Eesti, see paradiisisaar.

Hoides maad ja pürgides siis tippu,

kõik saavutused helged on me teel.

Taas kõrgel püüdes hoida Eesti lippu,

täispurjeis laev, mis kindlalt püsib veel.

Nii taevasina töös meil annab rammu

ja mustas mullas põllul valmib viljapea.

Uues sajandis koos kiirendades sammu,

et õitseks Eesti riik, kus elada on hea.

/Olav Hänilane/