Armastus... ei ole ainult armastus. See on töö. Raske töö. Usaldus. Pisarad. Vahel ka veidi lootusetust. Kuid kui sa vaatad otsa inimesele, keda sa armastad ja tead, et sa ei soovi mitte kedagi teist enda kõrvale, siis sa ka tead, et kõik need tõusud ja mõõnad peavadki olema sinu elus. Ka siis, kui mõni mõõn on nii sügav. Nii sügav, et kõik su ümber ütlevad - lõpeta. Sa ei saa. Sa ikka usud. Sa vaatad talle otsa ja näed seal seda, mida keegi teine ei näe. Ei peagi nägema. Sa oled nõus ootama. Sa ootad ja... Ta tuleb ning võtab su käest kinni ning te rühite koos selle tõusuni. Sest... Ma ei lase sul minna, ütleb ta ja sellega on asi otsustatud... Jah, armastus vajabki vahel pisaraid ja valu ja lootusetust. Sest siis oskad sa hinnata seda, mis sul on.
Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!