Sõltuvust – selle all mõistan suitsetamist, purjutamist ja muid taolisi pahesid. Kas tahetakse tõepoolest olla harjumuste ori?!? Kui ei, siis saate te sinna nii mõndagi parata! Tahtejõus peitub tõde. Mina näiteks jätsin isegi kohvijoomise sinnapaika ning nüüdseks see ei maitsegi mulle! Ja mõelda veel, kui hirmuäratav võib olla sõltuvus kellestki…

Virisemist- te igavesed hädapasunad, miks peate oma ebameeldivused kõigile teatavaks tegema ja teiste tuju sellega ära rikkuma. Rikkugem igaüks ikka endal. Ning pealegi on elu liiga ilus, et virisemise peale väärtuslikku aega raisata. Mõelgem positiivselt

Prügistamist- mõelge ikka enne, kui viskate plastmasstaara või kommipaberi maha. Jah, prükkarid on küll looduse sanitarid ja on paganama õnnelikud, kui leiavad maast pudeli kujul poole- või ühekroonise, kuid parem oleks ju neid ühest kindlast kohast leida – prügikastist?!? Kasutage mõistust ning ärge visake prügi maha – maailm oleks tüki kaunim koht!

Valetamist- oh teid valesid vorste! Mõistan hädavalesid ning pole minagi sellest patust puhas, kuid saage aru, et pidev valetamine viib kahtlustusteni – ei saa enam raasugi aru, kas inimene räägib tõtt või luiskab. Kahtluste ahel. Ja pagana päralt, milleks valetada armsale inimesele, kelle ees ei tohiks ühtegi saladust ega luisku olla. Valetamine lõhestab jõhkralt suhet ning ei maksa ka vabanduseks tuua kallima ärahoidmist hingevalust, sest valetamine on hulga valusam..

Läbutsemist- olen hakanud jälestama pidusid, kus juuakse end kapjadeks ning järgmisel päeval ei mäletata tuhkagi ning tuleb vaevelda kohutava kassiahastuse käes. Milleks niimoodi kannatada, kui on alati võimalik ka heade tuttavatega meeldivalt aega veeta ja paar napsugi jutu sekka trimbata?

Ülbust- okse!

Igavlemist- ei salli, kui pean kellegi järgi ootama, kuid kellele see meeldikski? Right? Aga kuidas oleks tühja kohta passimise ja igavlemisega, seanaha vedamisega päev päeva järel? Minul tekiks sügav masendus. Pealegi on Dante öelnud, et kõige targem inimene on see, keda kõige rohkem ärritab ajakaotus.

Ebausku- see paneb inimesele seletamatud ja mõttelagedad piirangud peale ning hoiab teda vangis oma enda kehas oma enda kinnisideede tõttu. Absurdne. Veel enam vihkan seda sellepärast, et ka mina olin teatud piires ebausklik, kuid endale aru andes sain sellest idiootsusest lahti. Loodetavasti. Aga paratamatult nähes musta kassi üle tee lippamas, jooksevad õudusjudinad üle keha.

Kangekaelsust- põikpäisus viib vahetevahel küll sihile, kuid armusuhetes ta eelist ei anna. Jonnakus viib pigem suhte karile kui eesmärgini (juhul kui su eesmärk polegi kari), sest suhtes tuleb tihtilugu rohkem kallima peale mõelda kui iseendale ning oma tahte peale surumine on alati taunitav olnud. Tean seletada omast kogemusest.

Ahviarmastust- kanaarmastus, pime armastus – iseenesest armas, kuid samas üdini kohutav, kui kaks armunut näevad vaid ja ainult teineteist. Nad on teineteisele maailm, kogu elu. Arvan, et ei maksaks ligimest armastada niivõrd, et ei suudaks elada ka ilma temata, saamata temast üle. See oleks tühipaljas enesehäving.

Lisa kommentaar

Like! 2