Nüüdseks oli Eliase ainsaks mõtteks saanud see, kuidas teisi tappa. Nagu varem öeldud: teda ei huvitanud enam miski. Ainsad inimesed, kellest ta hoolis, oli ta ema, isa, vanem vend Kaupo ja väike poiss Kaspar.

Aga Eliase verejanu suurenes iga päevaga. Ta lihtsalt ei suutnud enam ilma laipadeta elada. Iga päev mõtles poiss, kes võiks olla tema järgmine ohver. Ikka haudus ta ka seda mõtet, et ajada kõik kummituste kaela. Oli ju Kaja surnud “kummituse” käte läbi, nagu nüüdseks arvama oli hakatud. Nii otsustas ta jälle vanasse majasse luurele minna. Taaskord polnud seal vanemaid kodus ja ta sai rahulikult tegutseda.

Elias sisenes majja köögi kaudu ja esimene asi, mis talle silma jäi, oli suur lihanuga. Selle haaras poiss kaasa ning läks mööda maja edasi kondama.

Elias suundus kohe teisele korrusele. Kuna kõik lapsed magasid eraldi tubades, astus poiss sisse esimesse tuppa. See tuba kuulus Kaiale.

Tüdruk magas väga sügavalt. Elias sammus plika juurde ja lõi noa talle otse rindu. Kaia suri ilma, et oleks näinud oma mõrvarit.

Elias tundis taas naudingut. Ta maitses Kaja verd ja lahkus.

Kaia laip leiti järgmisel hommikul ja keegi ei suutnud mõista, kes selle taga oli.

Oleks vaid aimatud, et see oli nende oma poiss Elias...

Like! 1