Tihti ütleme "Ei armasta", aga hinges jooksevad meil pisarad.

Tihti ütleme "Vihkan", kuid ainult selleks, et ise usuksime seda.

Tihti ütleme "Hüvasti", kuid samas lootes teda veelkord näha.

Me ütleme "Mine ära" selleks, et inimene ei näeks meie pisaraid.

Me ütleme "Mitte kunagi", kuid teame, et seda juhtub veel.

Me ütleme "Olen Sinust üle saanud" kuid kardame tunnistada oma tundeid.

Me ütleme "Olen Su unustanud", kuid mõtted inimesest on alati.

Me ütleme "Ma kustutasin Ta nr. ära", kuid mäletame seda peast.

Vahest me ei saa öelda "Armastan", sest kardame vastust.

Me palume, et meid jäetakse üksi, kuid tegelikult vajame kellegi tuge.

Me loodame, kuigi teame, et pole eriti mingeid võimalusi.

Me ootame, kuigi teame, et meid on juba unustatud.

Me unistame teades, et seda mitte kunagi ei juhtu!