Kuulen oma südame häält keegi kutsumas on mind.
Aastaid oli süda mul armastust ja õnne täis.
Aga nüüd on jäänud haavad mis puruneda said.Killud kukkusid maha ja neid ei jõua enam kokku ma panna ma neid.Killud paluvad appi ,et keegi aitaks murtud südames üles korjata neid..Annaks kokku korjata ja liimida ,et saaks haavad paraneda ja haavad ei jookseks enam verd...Oma kümme aastat ei taha paraneda need haavad ja laiali kistakse need ja nagu soola raputatakse veel ja valu on tugev ja killud nutavad veel ,karjuvad appi ,aidake need keegi kokku korjata need...Haavad ei parane kui lahti kistakse veel ja veel ja vanad ajad korduvad mu elus veel ..Täna on kurbus südames ja tahaks ,et keegi lapiks ja tooks mu südamesse rohtu ja parandaks ...kuna kolmel korral on haavad lahti ja tahaks kasvaks kinni need haavad ja süda täituks õnnega mis suudaks keegi kes oskab lappida killud kokku ja tooks tagasi mulle veel need ....Oootaks omale killukeste korjajat ja paneks need kõikk kokku ja süda tuksub sinule ikka veel...
ILUS! :-) *ROSE* *ANGEL*
tänan südamest ja kallid ka sulle... :-) :-)
Ütlen oma tarkusest et liimimisel ja lappimisel pole mõtet,mis läinud see
läinud.Liimitud elu igal võimalusel uuesti kildudeks läheb ja iga korraga
neid kilde rohkem saab. :'-(
:-\ ja se e on sulatõsi....ei taha erit enam neid:'-(suurimad tänud... :-) :-)
jah tõesti mis läinud see läinud.aga muidu ilus luuletus
usun ka ega se enam ei too seda mis on olnud ja nüüd ka läinud:'-( :-) :-)