Läksin
kella seitsme paiku alla nagu igal hommikul. Olin halvas tujus, sest
väljas ladistas vihma. Tundsin isuäratavate pannkookide lõhna ning
kuulsin ema rõõmsat üminat. Viimasel trepiastmel ma komistasin. Ema
jooksis kohe appi.
“On kõik korras?” päris ta.
Vaatasin oma jalga, millel asetses paar kriimu. Tundsin, kuidas kogu maailma viha minusse uhas.
“Kurat küll! Mul on ju homme esinemine! Kes see jobu selle mänguasja siia jättis?” karjusin ma tallel vastu.
“See on Martini lemmikauto, ta otsiski seda. Ma lähen viin selle talle lasteaeda järgi,” ütles ema ja juba oligi ta läinud.
Ajasin end vaevaliselt püsti ning mugisin köögis paar pannkooki. Need olid vastupandamatud.
Lonkisin teleka ette ja hakkasin mingit suvalist seebikat vaatama. Just
kõige huvitama koha peal läks teleka ekraan mustaks. Vaatasin selja taha
ning seal seisis mu ema, pult käes.
“Mida sa tegid praegu?” küsisin vihaselt.
“Sa pead kooli minema, Liisa. Sa oled hilinemas.
“Ma ei lähe täna kooli,” ütlesin ma ja võtsin ta käest puldi.
“Miks siis?” päris ta.
“Pole sinu asi,” ütlesin ma vihaselt ja sättisin end taas teleka lainele.
Ema lülitas teleka selle all olevast nupust välja ja karjus vihaselt:
“Üks põhjuseta puudumine veel ja sul on kuuks ajaks koduarest, teleka-
ja arvutikeeld.”
“Ma soovin, et sa oleksid surnud!” karjusin vihaselt ja jooksin uksest välja.
Suundusin kaubanduskeskusesse, kus ma sihitult ringi kõndisin. Kuna mul
raha polnud, siis ei viitsinud ma seal ka lõputult lonkida. Helistasin
Kasparile, oma poisile ning leppisin temaga kohtumise kokku. Mul oli
täiesti ükskõik, et ta pidi minu pärast koolist ära tulema. Seda oli
varemgi juhtunud, väga palju kordi.
“Mis nüüd mureks?” kuulsin veidike tüdinud häält enda selja tagant.
“Ei meeldi midagi või?” kostsin sama tujukalt vastu.
“Kallike, see ei olnud ju paha pärast, räägi, mis juhtus,” anus ta mind.
Ma vaikisin endiselt, lõppude lõpuks ei tohiks ta minuga nii tujukas olla.
“Palun, kallis, ma olin tänu sellele Helinale veidike tujust ära,” palus ta jälle.
“No, olgu. Ema ütles, et kui mul veel üks põhjuseta puudumine tuleb, siis on mul kuuks ajaks koduarest.”
“Palju sul neid põhjuseta puudumisi on siis juba?” päris Kaspar.
“Mina ei tea, ega ma neid ei loe,” vastasin pahuralt, “Mis sa oled mu ema poolt või?”
“Nojah siis.”
Kõndisime jällegi niisama poodides. Nägin ühte hästi ilusat miniseelikut, mida ma oleksin õudselt endale tahtnud.
“Aga proovi seda endale selga siis, mul peaks natuke raha olema,”
lohutas Kaspar mind, kui ma hakkasin närvi minema, mõeldes sellele, et
mul pole raha kaasas.
“Ma ei saa. Mu jobu ema jättis hommikul trepi peale Martini auto ja ma
komistasin selle otsa. Nüüd on mu jalad jubedaid kriime täis,”
teesklesin ma nutma hakkamist.
“Teeme siis nii, et ostame selle ära ja kui jalad korras on, siis saad kanda seda,” pakkus ta välja.
Ma särasin õnnest. “Teeme nii.”
Õhtul ma küsisin Kaspari käest, et kas ma saaksin tema juurde ööseks
jääda. Ta ei olnud nõus, kuna ta vanemad ei olnud mind kunagi sallinud.
“Aga hiilime sinu tuppa kuidagi?” küsisin ma, lootes, et ta ümber mõtleb.
“Ega ma mingis lossis ei ela, kus sa märkamatuks jääksid,” vastas ta.
Seejärel ma lihtsalt kõndisin sealt ära.
“Anna andeks, Liisa!” hüüdis ta mulle järgi.
“Tead, sure maha,” pomisesin ma enda ette.
Öö veetsin ma oma eelmise poisi juures, kellele ma ikka veel meeldisin.
Ta lõi mulle kogu aeg külge, kuid kuidagi elasin selle üle. Hommikul
põgenesin ma kella kaheksa paiku, kui ta alles magas.
Läksin sealt otse koju, sest isa läks tavaliselt juba seitsme paiku kodust ära ja emast oli mul ükskõik.
Uks oli lahti, kuid ma ei kuulnud ega näinud kedagi. Ma ei lasknud
ennast sellel segada ning võtsin kapist paar saiakest ning maandusin
teleka ette. Mõne aja pärast tõin ma oma toast läpaka ning hakkasin seal
igavlema. Taustaks panin endale muusikakanali mängima. Grete, mu üks
sõbrannadest, kutsus mind õhtuks mingile peole. Olin rõõmsasti nõus.
Leppisime temaga kokku kell kuus kaubamaja ees, et sealt koos peole
minna.
Kella nelja paiku hakkasin ma ennast sättima. Panin muusika valjemalt
mängima, et seda kostuks kogu majas. Läksin oma tuppa, kus ma oma
hiigelsuure peegli ees riideid selga sobitasin. Lõpuks valisin välja
musta pitsilise pluusi ja halli puhvis seeliku. Sirgendasin oma
metsikuid juukseid nii kaua, kuni nad nägid oma mustas rüüs vapustavad
välja. Tegin endale tumeda silmameigi ja huuled värvisin erkroosaks. Ma
oli peaaegu valmis. Kell oli juba paar minutit kuus läbi, kui Grete
mulle helistas. Valetasin, et ma olen kohe kaubamaja ees. Tegelikult
otsisin ma endale kingi, mida jalga panna. Mul olid endal ühed hästi
ilusad mustad kingad, kuid nendel oli konts pooleldi lahti. Järsku tuli
mulle meelde, et emal olid ühed normaalsed mustad kingad. Läksin ta
garderoobi ning ehmatasin ennast peaaegu surnuks. Garderoobi keskel
lamas mu ema, tema ümber palju verd.
“Ema!?” karjatasin ma, “Ema, ütle midagi!”
Jooksin kiiresti ta juurde ning raputasin teda tugevalt. “Ärka üles, ema!”
Kui olin veidikenegi mõistust tagasi saanud, siis helistasin kiirabisse.
Kiirabil läks pool tundi kohale jõudmisega. Kui nad mu ema elutunnuseid
kontrollisid, siis ma tüütasin neid oma karjumisega. Ma karjusin, et
nemad on mu ema surmas süüdi, et nad on üldse iga inimese surmas süüdi.
Lõpuks ütlesid nad lihtsalt ülbelt, et mu ema on surnud. Selle peale ma
lihtsalt jooksin kodust välja. Ma jooksin Kaspari ukse taha.
“Kaspar on surnud. Ta peksti surnuks,” ütles Kaspari ema ja lõi ukse kinni.
Ma ei suutnud seda uskuda. Sel hetkel ma soovisin, et ma oleksin surnud. Siis saaksin ma oma ema juures olla. Igavesti.
Kõndisin mere äärde. Istusin ja istusin, kuni märkasin ühte kaljutippu,
mis polnudki väga kaugel. Jalad hakkasid sinna poole astuma täiesti
vabatahtlikult. Varsti olingi kaljutipul. Seisin seal tuule käes,
vahepeal natukene tuikudes.
“Miks inimesed neid nõmedaid soove soovivad?” karjusin vihaselt tühjusesse.
Seisin seal veel natuke, justkui vastust oodates, kuid lõpuks ikkagi hüppasin.
“Sest soovid võivad täituda,” sosistas tuul mulle vastuse.
iNeedLove
2.
Soovidega peab olema ettevaatlik, sest mõnikord võivad need täituda.
Suured tugevad tuuled tõusid ida suunast ja mets hakkas järsult
kohisema. Taeva heledad pilved muutusid ühe sekundiga hirmuäratavateks
vihmapilvedeks, mis ähvardasid kohe sadama hakata.
Hingasin katkentatult, tundes millegi ees alateadlikult hirmu, kuid ma
ei suutnud seda kuskil märgata. Võib-olla oli see ilmast? Või sellest,
et olin ihuüksi keset põrgut?
Hammustasin huulde
Seisin keset põldu. Minust vasakule jäi see kohisev mets ja paremal olid
talumajad. Tundsin nagu oleks mind vanaaegsesse filmi tõugatud. Kuskil
peidavad end sõdurid, kes sihivad mind oma püssidega?
Keerasin end rahutult ringi, silmitsedes tähelepanelikult ümbrust.
Kõik näis nii... hall ja must. Keegi ahne oli nagu värvid ära võtnud ja maailma oli mattunud igavatesse värvidesse.
Juba tundsin suus veremaitset. Tahtsin selle välja sülitada, kui märkasin silmanurgast mingeid kujusid.
Kallutasin pead, püüdes aru saada, mis olendid need veel on.
Tuul puhus just minu tagant ning juuksed trügisid mu näo ette, laskmata eriti midagi näha.
Proovisin neid kontrolli alla saada, tundes kuidas hirm järk-järgult suuremaks kasvas. Maa oli hakanud vappuma.
Ja siis... ma nägin neid!
Kujud olid hoopiski palju suuremad tavalistest koertest. Nende selgroog
oli paista, mis tekitas minus jälestust. Küllap oli minu lõhn nendeni
kandunud, sest kõik kolm koera jooksid - silmi minult eemale viimata -
minu poole.
Hirm leidis tee igasse jäsemesse. Kõhus läks õõneks, sest ma kartsin neid - neid suuri koeri, mis polnudki tegelikult koerad.
Saanud üle esimesest ehmatusest, vaatasin abitult ringi, kuni silmad peatusid metsal.
Ja nii ma jooksin kõigest väest metsa poole, arvates et see saab kuidagi mulle kaitset pakkuda.
Ma olin täis hirmu süstitud.
Süda puperdas ja tahtis kohe rinnust välja hüpata.
Koperdasin vahel muda sees, kuid ma ikka tõusin püsti ja jätkasin jooksu
metsa poole. Järjest ja järjest hakkas mulle tunduma, et mida lähemale
jõudsin, seda kaugemale mets jäi.
Higi oli tekkinud laubale, mida ma varrukaga püüdsin eemaldada. Veel üks
asi, mida ma olin märganud - ma olin täiesti paljajalu.
Mul oli külm, ma olin porine, mul oli kabuhirm Nende ees, kuid ma
jätkasin halastamatut jooksu metsa suunas, kui kare tuul mulle näkku
puhus, tehes jooksmise raskemaks.
Ma riskisin ja vaatasin korra üle oma õla, nähes kui lähedal olid need suured olevused, tungisid minu silmanurkadesse pisarad.
Püüdsin end kokku võtta, sest muidu ma ei näinud nende suurte veejugade
tõttu midagi ja muidugi sellepärast, et ei tohtinud välja näidata kui
hirmul tegelikult olid.
Minu tohutuks üllatuseks oli ma juba endale märkamata metsas.
Kuid veelgi suuremaks üllatuseks oli olevuste haukumised minu taga. Süda
hakkas kahekordselt tööle. Ma olin nüüd täielikult halvatud hirmust,
kuid ma ei andnud alla. Ma jooksin edasi, möödudes paksudest
kuusepuudest.
Mida järjest edasi, seda pimedamaks kiskus. Ning ühekorraga hakkas padukat sadama!
Hõbedased pisarad segunesid vihmaga.
Hakkasin järjest rohkem maha prantsatama, tunnetades iga korraga, kui lähedal on surm.
Kuulsin olevuste hingetõmbeid, nende pikki samme ja seda, kui lähedal nad mulle olid.
Kõigest kaks meetrit.
Ma tahtsin alla anda. Tundsin seda oma jäsemetes. Olin väsinud sellest kõigest.
Olin otsustanud seisma jääda ja anda neile vaba voli. Mul oli täiesti
ükskõik mida nad minuga teevad. Olekski tore kuhugi teise ilma minna.
Kuid enne, kui jõudsin selle otsuse täita, juhtus midagi, mis selle sündmuse muutis.
Ma lendasin. Mul oli selline tunne nagu mulle anti just tiivad.
Kuid siis märkasin, et ma lendan järjest alla poole.
See oli kuristik!
Mu suust vallandusid pikad karjed - appihüüded, mis olid tegelikult asjata. Kes ikka saaks mind aidata...
Ärkasin ehmudes üles, hoides kramplikult kätt suu peal, et summutada oma karjeid. Ma värisesin üle kogu oma keha.
Voodilinad olid niisked ja mu süda ikka veel hüppas rinnas.
Ajasin teki pealt ära, minnes ettevaatlikkute sammudega kapi juurde.
Sõrmed värisesid hullupööra. Otsisin välja oma sigaretipaki, mille olin
peitnud pesu vahele - sinna kuhu kellegil asja polnud.
Kolme sammuga olin juba soojast toast väljas - rõdul.
Hakkasin ärritatuna üht sigaretti välja tõmbama, mis ei tahtnud aga
värisevate sõrmedega tulla. Vihastusin enda peale, kuni äkitselt
lendasid kõik valged pulgakesed laiali.
"Persse!" vandusin vaikelt, võttes üles ühe sigareti ja süütasin selle põlema, ahmides siis nikotiini.
Värinad enam-vähem vaibusid, kuid rahutus minu sees võttis järjekordseid tuure üles.
Olles ära teinud mitu tobi, kustutasin viimase ja pimeduse tõttu, otsustasin laiali olevad sigaretid homme üles korjata.
Suundusin tagasi oma tuppa, ronides kiiresti teki alla.
Hingasin rahulolematuna sisse hapnikku ja proovisin magada jääda, kuigi
unenägu kummitas ikkagi edasi. Vähkresin kuni kella seitsmeni voodis ja
lõpuks andsin siis alla.
Hommikupoolik läks kiiresti; hammaste pesu, söömine, nats meiki ja riidesse.
Tegin koolikapiukse lahti, visates sinna sisse jope ja hakkasin salli
kaela ümbert lahti kerima, kui kellegi rasked jooksusammud minu poole
tulid ja tahes tahtmata talle pilgu viskasin.
Silja oli tüdruku nimi, kes juhtumisi oli mu klassikaaslane ja vahel
üpriski hea sõber. Tahtsin talt küsida, mis viga, kui ta suured sünged
silmad mulle otsa vaatasid ja ta mind peksma hakkas.
"Idioot, see kõik on sinu süü!" sisistas ta, kui mõned süljepritsmed mu sallile maandusid.
Ehmunult sellisest reaktsioonist, kortsutasin kulmu ja proovisin ta käed enda haarmesse võtta.
"Rahune maha, kõik on korras," proovisin teda lohutada.
"Kõik on korras? Oled sa hull peast? Sinul võib elu jah roosa-lilleline olla, et nüüd saad minu poisi endale!"
Uniste õpilaste pilgud muutusid tükk-tükihaaval erksamaks, jäädes vaatama meid, oodates veelgi rohkemat draamat.
"Mida sa ajad?" tõmbusin tast eemale, olles saanud endale tekitada juba mitu-mitu murekortsu laubale.
Silja sinakad silmad pildusid nüüd tuld ja alles nüüd märkasin ta silmanurkades hiigelsuuri pisaraid.
"Me läksime lahku ja seda sinu pärast! Kõik on sinu süü!" ütles ta mulle
sammukese lähemale astudes, kui ta silmad tungisid lausa minu sisse,
justkui näeks ta mu hinge.
Tegin korra suu lahti, tahtes midagi enda kaitseks öelda, kuid sealt ei tulnud piuksugi välja.
Silja märkas mu abitust. "Ma sooviks et poleks sind kunagi kohanud!
Mõrd!" ütles tüdruk viimaks ja jooksis koolimajast välja, kui tema
viimased laused jäid kummitama mu pähe.
Ümberringi ärkas rahvas ellu, hakates end klassides poole vinnama. Sel hetkel helises ka esimene kell.
Mu sisemus valutas hullupööra, kuigi ma polnud kuidagi füüsiliselt
haiget saanud. Lonkisin pea maas kodu pool tagasi, seedides seda
stseeni.
Tahtsin praegu lihtsalt maa pealt ära kaduda ja kuskil inglite seltsis
golfi mängida ja vabalt naerda, muretsemata ega naeratus liiga võlts ei
tundu.
Ma pidin kogu aeg naeratama, kuigi seesmiselt tahtsin valutult surra, sest seda valu olin ma niigi palju tunda saanud.
Hammustasin huulde, lastes õrnadel päiksekiirtel paitada oma juukseid.
Siis tulin mulle meelde unenägu. See kuidas ma hirmunult põgenesin
elukate eest ja siis lõpuks kuristikku kukkusin. See unenägu virvendas
nii reaalselt mu ees, et tundus nagu elaksin seda teist korda läbi.
Õhuhõljumine tekitas minus sellise imeliku tunde... see oli nagu vabadus minu hingele?
Haarasin teise suitsu järele, mudides seda enne sõrmede vahel, kuni tulesüütaja välja võtsin ja lõpuks selle põlema panin.
Tõmbasin mitu mahvi järjest, kui märkasin juba kaugelt kapuutsiga kuju tulemas. Mind nähes, kiirendas ta sammu.
Vaatasin temast mööda, kaugustesse nägemata tegelikult silme ees midagi - tühjus ja pimedus.
Raputasin ägedalt juukseid, blondid kiharad voogamas läbi õhu, et sellest tundest lahti saada.
Sammud peatusid minu kõrval ja mees sosistas arvu minu juuksekardinasse.
"Järgmine kord maksan kõik tagasi," ütlesin vihaselt, vaadates mehe silmadesse.
Mehe tuhmhallid silmad välkusid.
"Olgu see viimane kord, kui seda jälle ütlema pead või muidu..." libistas mees mu kätte valge kotikese.
Naeratasin. "Ma ei vea sind alt," ütlesin silmagi pilgutamata, keerates
end siis ümber ja rõõmutult naeratades hakkasin tagasi kodu poole
minema.
Astusin kaks sammu ja kellegi hüüe peatas mind kolmanda sammu tegemise pealt.
Sulgesin kiiresti silmad tehes need jällegi lahti. Naeratus valgus suule
ja silmad olid täitunud ühe sekundiga heasüdamlikkusest. Hambad ristis,
keerasin end ringi, märgates õige pea Andret siia poole tulemas.
Ta kulm oli kipras ja ta silmitses mind eriti tähelepanelikult.
"Mis asi see veel oli?" küsis ta, mille peale mu naeratus laienes.
"Ah, see oli mingi suvaline võõras," ütlesin nii usutavalt, kui sain,
kuigi tegelikkuses tahtsin lihtsalt karjuda, hoidsin end suuri vaevu
tagasi.
"Mida ta andis sulle? Mis see oli?" kindlameelne poisi hääl, pani mind sisemiselt rappuma.
Raputasin pead. "Millest sa räägid?"
Andres vandus korralikult, lüües vihaselt kivi suure kaarega muruplatsi peale.
Pea vasardas ikka täiega valutada. Kuradi kurat küll! Pean edasi pidi ettevaatlikum olema!
"Ma pole loll! Ma tean, mis ma nägin!" korrutas poiss, vaadates silmagi pilgutamata mulle otsa.
Kahvatusin, astudes ühe sammu tagasi.
"Sa oled täis idioot! Miks sa seda teed? Sul pole mingeid muresid,
mingeid probleeme nagu minul! Kuradi raisk! Putsi küll!" vandus poiss,
viies silmad eemale minust.
Olin segaduses. Vaatasin, kuidas ta järjest murdus, kuid ma ei teinud midagi.
"Mine jah ära! Mine ära, mul pole sind vaja!!" tulid sõnad üle sõbra huulte, kui südames käis üks prõks ja teinegi.
Taganesin mitu-mitu sammu, vaadates kuidas Andre laubal olevaid kortse hõõrub, silmi korraks kinni pannes.
Värisev, raske ohe pääses suust välja.
Keerasin end ringi, joostes tulistvalu minema, kui kõrvetavad sõnad mu
hinge kraapisid. Need kajasid mu peas. Alguses vaid sosin, kuid järjest
läks hullemaks.
Ma ei suutnud enam...
"Plika, raisk, sina?!" kostus elutoast. Tardusin trepi peal kivikujuks.
Proovisin mitte ühtegi häält tekitada, kuid rasked sammud põrandal tulid
juba siiapoole.
Hoidsin silmi kinni, soovisin et oleksin korra nähtamatu.
"Kuhu persesse sa mu joogid panid! AH?" oli isa ühe sammuga minu juures,
haarates mu juustest kinni, tehes mulle haiget ja kahju minu südamele,
kuhu raiuti järjekordseid mõrasid.
Nuuksatasin.
"Ma pole neid võtnud... mina ei tea midagi," ütlesin silmi kissitades,
tundes kuidas see samasugune hirm nagu unenäos uuesti mu verre voolas.
"VALETAD, raisk!" sõnas isa maruvihaselt, tahtes mind trepist alla saada, et elutoas AINULT mõned keretäied anda.
Kuid järsku ma kukkusin. Libisesin oma isa raudse haarde käest lahti, veeredes trepist alla.
"Nüüd ei oska kõndida ka! Sitta kanti... miks jumal minu parema lapse ära võttis! Miks..." tulid sammud nüüd trepist alla.
Tal oli ükskõik.
Kõik mu jäsemed valutasid. Väike verenire jooksis silma juurest alla. Ma
põlesin vihast. Vihkasin kõiki! Seda maailma! Soovisin nüüd ise ka, et
oleksin suurema ja parema õe eest ise surma saanud.
Isa lahkus, jättes mind külmalt üksi. Keegi ei hoolinud minust! Ma olin Eikeegi!
Ajasin end püsti, teadmata kui kaua ma olin vedelenud põrandal loote
asendis. Tundsin äkilist peavalu. Iga keharakk kisendas valust!
Ristitasin hambad ja selga toetades, hakkasin aegamisi tagasi trepist üles minema, kirudes iga põletava sammuga isa.
Viimane aste ja väike pulbitsev võidurõõm toimus sees, kui paugupealt
nagu välk selgest taevast, tabasid sõnad kõige suuremal mõjul, kui
kunagi varem.
"Ma sooviks et poleks sind kunagi kohanud..." , "Mine jah ära! Mine ära,
mul pole sind vaja..." , ...sitta kanti... miks jumal minu parema lapse
ära võttis..."
Mul oli nii halb olla. Pea tagus ja valust ma ei hakka rääkimagi.
Keegi ei tahtnud mind! Minust oli vaid ükstapuha, kui ma ka ... ära sureksin.
Suure vaevaga sain oma tuppa tagasi ronitud. Hingeldasin raskesti, vaadates end vannitoa peeglist.
Juuksepiiri juurest voolas verd. Ettevaatlikult tõmbasin käega läbi vere, mille tagajärjel muutus terve käsi tumepunaseks.
Ehmusin, vaadates suu ammuli seda armetut tüdrukut peeglis.
"Ma olen eikeegi," sosistasin endale, tõmmates siis verise käega üle oma näokumeruste.
Sulaselged sinised silmad olid muutunud teravaks. Minu suukaared venisid
alla ja aeglaste liigutustega hakkasin vannitoakapist otsima žiletti.
Ma olin otsustanud ja mitte keegi ei saanud mind ümber veenda nagu kedagi olekski.
Leidnud selle asja, mis pidi mu elupäevad lõplikult kustutama, hakkasid mu käed pööraselt värisema.
Kas ma ikka suudan seda?
Mälestused jooksid silme eest läbi nagu kinolinal: "Ma soovin, et poleks sind kunagi kohanud..."
Unenägu hommikul, kuidas ma hirmunult suurte olevuste eest ära jooksin
ja siis lõpuks kuristikust alla kukkusin. See oli ikka võimas tunne.
Viimane unenägu selles ilmas. Varsti ma võisingi inglitega golfi
mängida, kui ma muidugi juhuslikult põrgusse ei satu, mis oli
võimalikum.
Rõõmutu naeratus valgus pähe ja ma nägin välja nagu hull.
Kui järsku vedasid mu jalad alt ja ma kukkusin põrandale.
Oigasin, tundes valu paremas jalas veelgi suurenevat.
Suure tahtejõuga tõstsin näpu aeglaselt üles ja viisin selle plaatidest seinale.
"Ma suudan seda," sisestasin endale ja maalisin seinale oma verega sõnad
- sõnad, mis valgusid natuke laiali, kuid arusaadavus oli tingitud.
Ohkasin ja naeratasin uuesti kurvalt.
Seejärel võtsin žiletti oma paremasse kätte ja tõmbasin.
Suunurgad püsisid ikka veel üleval, kui silmadest hakkasid välja voolama
pisarad. Ma ise ka ei teadnud, kas need olid äkki valupisarad?
kahetsuspisarad? või hoopiski õnnepisarad? Mul oli nüüd ükskõik.
Nägemine hägunes, virvendasid verised sõnad ikkagi mu ees - "Aitäh,
ilusate soovide eest!" - , kuni ma lõpuks verest tühjaks jooksin...
--JustSmile
3.
Köögis,
kus valitses hämar küünla valgus, istus vallaline naine laua taga. Kell
oli juba üheksa saamas. Mees, kes lubas naise juurde tulla oli
hilinenud juba 15 minutit. Sarah kallas viimase veini tilga pokaali ja
silmitses õues säravaid tänava laternaid. Keerutas veinise näpuga
pokaali äärel oodates inimest. Inimest, keda kohtas eile ööklubis. See
isik oli meessoost nagu ennem mainisin. Välimuse järgi võis öelda, et ta
oli vägagi viks ja isegi võis pakkuda, et ta on abielus. Aga mida
rohkem temaga Sarah temaga rääkida vaevus sai ta mehe olemusest aru. Ta
oli kõigest vallalaline mees, kes lantis klubis naisi. Tüüpiline. Siiski
oli selles mehes midagi tesitsugust, miks muidu teda külla oodati. Iga
ring pokaalil tekitas heli. Heli, mis kumas pikemat aega kõrvus.
Trepikojast kostusid uksest mööduvad sammud. Igakord oli Sarah pinges,
kui kostis samme tema ukse tagant. Vaikus. Sarah ei mõistnud ikka veel,
miks ta seda meest ootas. Ta jõi veini ära, tõusis toolilt ja võttis
suuna magamistoa poole. Koridoris hetkeks seisatades vaatas ta ust ning
viimanegi lootus säde kadus naise silmist. Ta oleks võinud ju siiski
helistada ja öelda, et ta ei tule. Mobiili numbrit polnud ta ju
unustanud Mike'le öelda. Hingates sügavalt sisse-välja jätkas ta
teekonda. Jõudes magamis tuppa oli kuulda ukselt vaikset koputust.
Sarah'i südames käis jõnks läbi ning sekundiga avas ta ukse. Esimese
asjana nägi ta silme eest suurt punaste roosidega kimpu. Ta jäi seda
avatud suuga vaatama ja peagi ilmus selle kimbu tagant välja Mike, kes
oli hilinenud. Sarahil oli see hiljaks jäämise teema üldse meelest
läinud. "Tere," sõnas üks mehine hääl. "Tere jaa," sai naine oma sõnad
suhu tagasi. Peale tervitust lasi ta Mike'i uksest sisse ja juhatas
kööki, kus ta kohe otsis välja teise pokaali. "Ma juba kergelt
alustasin," seletas ta käega kergelt tühja veini pudeli peale osutades.
Meesterahvale ilmus naeratus näole. Sarah, kes seisis hommikumantli väel
keset kööki, jooksis kohe garderoobi juurde mõistes hetkel, mis tal
seljas on. Ta valis välja kõige napima kleidi ja peegli ees tõmbas
korraks harja oma tumepruunidest kiharatest läbi. Kööki tagasi jõudes
märkas, et Mike oli veini juurde muretsenud ja pokaalid täis valanud.
Naeratades naine istus oma kohale ning peagi tuli ka esimene lonks
veinist. Mehele silma vaadates tundis ta, kuidas ta ülekuumeneb. Kas
talle meeldis Mike ? Mees oli enda vabanduseks toonud lilled, mida oli
raske kätte saada. Nad rääkisid pikalt maast ja ilmast. MIngil hetkel
tegi Sarah ettepaneku suurdetuppa teleka ette minna, ning mingit põnevat
filmi vaatama minna. Nad valisid koos ühe mingi romantilise filmi ning
hakkasid seda vaatama. Kumbki ei süvenenud sellese, vaid jälgisid
üksteist. Ei läinudki kaua, kui nende huuled olid üksteisest
lahutamatud. Mehe kuumad huuled põletasid kõike, mida ta nendega
puudutas. See napp kleit, mille naine oli ennem selga pannud, vedeles
põrandal. Oodates, millal ta sealt jälle üles korjatakse. Sarah'i käed
tõmbasid meest endale lähemale. Nende vaheline distants puudus
täielikult. Kleidi kõrvale lendas mehe T-särk ja teksad. See mis edasi
juhtus, jäi nende kahe vahele. Hommikune päike paistis juba üle terve
toa, kui üks neist mõistis üles tõusta. Sarah korjas oma hilbud kokku ja
läks pesema. Peale väsitavat ööd oli see kõige parem tegu. Kuuma vee
voolu all kuulis, kuidas ka Mike oli üles ärganud. Peale seda liigutas
ta end kiiremini. Keeras rätiku ümber ja läks kööki. Pilku suurdetuppa
viies nägi ta meest, kes riietus. Kerge muie näol kõndis ta edasi. Vett
keema pannes hüüdis ta : "Mitu lusika täit sulle ?" "Kolm," tuli kiire
vastus teisest toast. Hääle omanik oli ise ka varsti ruumis, kus Sarah
ringi askeldas. Hommikusöögiks olid singi-, vorsti- ja kurgivõileivad.
"Mm, kui head," kiitis Mike võileibu. "Kuule, igaüks suudab selliseid
teha," väitis Sarah. "Sinu omad on erilised," lausus mees naisele väikse
suudluse kinkides. Sarah ei saanud kuidagi muiet tagasi hoida. "Eilne
öö oli üks parimaid," alustas Mike. Muie naise näol muutus aga kõrvuni
naeratuseks. Mike lahkus varsti, sest teda ootas kontori töö. Sarah
saatis ta ukseni ning seal sai ta viimase suudluse mehelt, kes jäi
igaveseks talle meelde. Paar nädalat möödus ilma, et nad oleksid
üksteisega ühendust võtnud. Sarah märkas, et ta külmkapp oli tühi.
Järjelikult tuli minna poodi. Viskas mantli peale, kontsaga saapadki
said jalga surutud, autovõti taskusse ja nii asuski ta poe poole. Istus
autosse ja pani kohe soojenduse sisse. Kilomeetri pärast pööras ta juba
poeparklasse. Toitu täis riiulite vahel ringi käies ja toite korvi
loopides märkas ta eemal tuttavat kogu. Esialgu ei teinud ta sellest
väljagi. Aga hiljem, kui ta kellegi korvi kogemata sisse rammis mõistis,
et see tuttav kogu oli Mike. Loomulikult oli see ka MIke'i korv,
millele ta sisse oli sõitnud. "Vabandust," pomises ta pilku all hoides.
Lootes, et mees teda ära ei tunneks. Aga mehele hakkas huvi pakkuma
isik, kes tema korvi otsa sõitis ning peatas naise. "Sarah. Sina !
Issand, kui tore sind kohata," oli ta vaimustuses naist näha. Ta ei
saanud seda kokkusaamist ilma kallistuseta tähistada, seega ennast
varjav Sarah oli mehe embuses. Mike parüüm ajas ta pea kergelt
pööritama. "Äkki tuleksid täna sina minu juurde ? No loomulikult siis,
kui sul aega jätkub," pakkus Mike midagi erakordset, mille peale Sarah
ei osanud tullagi. Koju jõudes mõistis alles naine, et eitav vastus ei
sobinud sellele pakkumisele. Ta valis Mike'i numbri ja helistas talle.
"Mike ?" päris ta igaksjuhuks. "Jah," kostus kohe telefonist solvunud
hääl. "Kas su pakkumine on jõus ? Ma mõtlesin ümber." "Päriselt ? Ikka
on, kuidas siis muidu," oli mehe toon muutunud. Sarah oli rahul, et oli
kellegi tuju rõõmsaks muutnud. Õhtul kell 9 oli ta Mike ukse taga, nii
nagu pidi. Ta helistas uksekõrval olevat kella juba kümnendat korda, aga
siiski ei tulnud kedagi ukse peale. "Mingi nali ?" ütles Sarah uuesti
uksekella vajutades. Ega ta seal kaua ei passinud, vaid läks koju
tagasi. Tundes endas väsimust läks ta kohe magama kah. Hommikul kohvi
juues kuulas ta raadiost uudiseid. Rääkis seal igasugu asju. Nende
igasuguste asjade see oli ka üks kohutav uudis. Mike Netherlson oli eile
umbes kella kaheksa paiku paar meetrit oma elukohast auto alla jäänud
ning hommikul raskete vigastuste tõttu haiglas surnud. Pisar langes
naise silmist ja peas tiirles üks küsimus. Alati tasub soovida, sest
soovid võivad täituda, kuid kauaks ?
thedog15
4.
„Don’t want to be american idiot ….” kostis mu äratuskella helin. Ma
hüppasin kohe püsti ja ruttasin telefoni juurde, et jumala pärast mitte
keegi teine üles ei ärkaks. Ma oli end salaja kirja pannud rokkbändi
„Vaim” laulja otsingutele. Ja see proov pidi olema täna. Kell 11:00 pidi
proov olema ühes neist Telliskivi tänava hallidest majadest. Õnneks
elasin Õle tänaval ehk, mul oli väga hea minna sinna, kus toimusid
bändiproovid.
Hästi vaikselt ringi liikudes, panin end riidesse ja lahkusin majast.
Mul oli hea tunne bändiproovi suhtes. Muidugi, ma ei teadnud, kui head
lauljad on teised, kes kohale ilmuvad, aga mul oli ikkagi hea tunne.
Lotte on punaste juuste –just nende juuste pärast on ta nimi Lotte- ja
roheliste silmadega rõõmus tüdruk. Ta elu unistus on teha muusikat, olla
oma bändis, laulda. See on täpselt vastupidine sellele, mida tema
vanemad tahavad. Lotte vanemad tahavad, et Lottest saaks tark tüdruk,
kes on korralik ja töötab raamatupidajana (või midagi sellist).
Sellepärast hoiabki Lotte salajas seda, et ta proovib ühte rokkbändi
sisse saada.
Jõudnud õige maja ette, astusin ma uksest sisse ja läksin 3.
korrusele. Kergelt ähkides vajutasin korteri nr.6 uksekella. Kohe avas
ukse musta riietunud väga nägus noormees.
„Hei! Bändiproov?” küsis poiss mulle laialt naeratades. Suutsin vaid
noogutada. „No tule edasi siis,” ütles poiss, ikka veel naeratades.
Astusin ettevaatlikult edasi, võtsin jope ära ja siis vaatasin küsivalt
poisile otsa. Ta naeratas, võttis mu jope ja riputas selle nagisse.
Kõndisin tema järel elutuppa. Seal oli väga palju mugavaid patju,
diivan, telekas ja laud. Diivan oli juba hõivatud nelja tüdruku poolt ja
samuti olid ka osad padjad hõivatud. Seal oli nii poisse kui tüdrukuid.
Istusin mingile suvakale luukere kujulisele padjale, võtsin oma
telefoni välja ning hakkasin oma blogi pidama.
Mul on tegelikult selline blogi , et ma kirjutan päeva jooksul oma
telefoni põhiliselt kõik mis toimub ja siis pärast panen netti üles. Ma
läheks muidugi otse netti oma telefonist, aga see maksab mõttetult
palju. Vahepeal tegin pilte ka.
Ükshaaval hakkas inimesi ruumis vähenema. Kuna nad tagasi ei tulnud,
arvasin , et nad võtsid oma joped/jakid kaasa. Kui mind lõpuks kutsuti
oli seal ruumis peale minu veel kaks poissi.
Naeratav poiss juhatas mind 4. korrusele, ukse juurde, mille oli silt „Helikindel Ruum”.
„Sellepärast ei kostnudki alla mitte ühtegi heli.” Mõtlesin, kui
uksest sisse astusin. Ruumis oli paar (okei, mitte paar) mikrofoni,
trummikomplekt, bassi, -elektri, - ja akustiline kitarr.
„You! Ma olen Ints, see seal on Kaspar ja see on Oskar,” ütles
poiss, kes istus trummide taga. Kaspar istus diivani peal ja Oskar oli
see, kes kogu aeg naeratas.
„Nii, kõigepealt on vaja teada, mis su nimi on? Kui vana sa oled? Mis
koolis sa käid ja kas sul on kolmapäeva ja reede õhtud vabad?” küsis
Ints.
„Emm … Mu nimi on Lotte, ma olen 16, aga mul on järgmine kuu
sünnipäev. Ma käin VHK-s. Jaa … Jah, mul on kolmapäeva ja reede õhtud
vabad,” vastasin, kergelt muiates.
„Millal su sünnipäev on?” küsis seejärel Oskar.
„Mmm … 28 oktoober.”
„Täpselt vaheajal.” Ütles Kaspar ja naeratus valgus üle ta näo.
Hetkeks jäin teda vahtima. „Kui ta naeratab siis on ta täiega ilus”.
Siis raputasin pead ja vaatasin ootusärevalt Oskarile otsa.
„Ahjaa.. Nii, tule seisa siia mikri juurde,” ta juhatas mind mikri
juurde, mis seisis jala peal kõikidest eespool. Nagu tavaliselt ikka.
„Eem .. Millist lugu sa tahaksid laulda? Me teame suht palju Green Day, Fall Out Boy ja Muse’i lugudest,” ütles Ints.
„Nohhh .. Kuidas oleks Fall Out Boy, Thanks For The Memories?” küsisin.
Nad kõik naeratasid mulle laialt.
„One, two, one, two, three, four,” ütles Ints, trummipulkasid üksteise vastu lüües.
Oskar mängis bassi ja Kaspar elektrikitarri.
„I’m gonna make you bend and break …” alustasin ma laulmist. Lasin end
täiesti lõdvaks ja kujutasin, et ma lihtsalt harjutan kodus. Kuigi kodus
pole mul muidugi nii head tehnikat.
„See he tastes just like you only sweeter! Ohhh … „ lõpetasin laulu
ja vaatasin naeratades poistele otsa. Nende näod väljendasid uskumatust.
Oskar oli esimene kes suutis ennast koguda. „Khm, olgu, nüüd , mul on
ainult vaja su telefoni numbrit, et me saaks sulle helistada, kui vaja
on ja siis sa võid minna,” ütles ta väikeste pausidega. Andsin talle oma
numbri, hakkasin juba uksest väljuma, kui Oskar ütles sosinal: „Tead,
sa olid kõige parem, keda me täna kuulsime. Sellepärast me olimegi nii
hämmingus.” Ta naeratas ja ütles siis kõva häälega „Tsau!” Kõik teised
hõikasid ka „Tsau!” ja ma hõikasin neile vastu.
Paar järgmist päeva olid täiesti ebanormaalsed. Ma olin nii pinges
koguaeg, et see oli nagu ma oleks ringi käinud lakkamatu kõhuvaluga. Ja
ma võpatasin iga kord, kui mu telefon helises või kui mulle sõnum
saadeti.
Täpselt nädal aega pärast prooviesinemist helises mu telefon, helistajaks oli tundmatu number.
„Jaa!” vastasin
„Kas Lotte kuuleb?” küsiti teisel pool
„Mhm”
„Ma olen Oskar, bändist Vaim ja ma tahaksin sulle teada anda, et sa oled nüüdsest bändi Vaim laulja.”
„Mida? Mina? Vaimu laulja? Ah? … Kas see on mingi nali?” ma ei suutnud
uskuda, et mind valiti. Oskar hakkas minu küsimuse peale naerma.
„Noh, kui sul endasse nii vähe usku on siis me ei tahagi sind siia!” ütles ta ikka veel naerdes.
„Ei aga päriselt.” Ütlesin, ise ka pooleldi naerdes
„Päriselt ka. Ja me tahaks sind siia kohe praegu.”
„Eem .. okei .. ma olen poole tunni pärast seal.” Vastasin ja lõpetasin kõne.
Mu sõbrannad –Kiku ja Maarja- vaatasin mulle otsa.
„Noh.” Ütles lõpuks Maarja
„Mis noh?” küsisin ma naeratades.
„Mis värk on?” ütles Kiku.
„Ma sain sisse! Vaimu!”
„Mida?” nad oli täiesti vaimustuses.
„Tjahh …” ütlesin ma, „Ma pean nüüd minema. Ütlesin neile, et olen poole tunni pärast seal.”
„Okei, tsau!” ütlesid nad mulle.
„Tsau!” ütlesin, ise juba kõndides.
Kiku (Katrina) on eestlasele tavatute kastanpruunide juuste ja
hallikas-rohekate silmadega tüdruk. Kiku on jällegi väga hea käsitöös.
Lausa välgukiirusel valmivad tal igasugused mütsid, sallid, kindad ja
palju muudki. Ja mitte lihtsalt tavalised esemed, need asjad mis ta teeb
on mustrite, palmikute, viklite, nuppude –ja palju muuga- kaunistatud.
Maarja on mustade juuste (originaalselt kartulikoore värvi) ja siniste
silmadega tüdruk. Maarja armastab raamatuid, ta lausa neelab neid ja on
ise ka päris hea kirjutaja. Ta on kirjutanud päris palju jutukesi ja
järjejutte ning kooli kirjutamisvõistluses on ta iga aasta saanud
esimese koha ja kirjandite eest alati viie.
Jõudsin kolmandale korrusele ning vajutasin uksekella. Mitte keegi ei vastanud.
„Meid otsid või?” küsis hääl mu seljataga. Ehmatasin päris kõvasti. See oli Oskar. Ta naeris.
„Hei! See pole naljakas!” hüüdsin, kui naersin juba ise kaasa.
„Okei. Kui me palume sul siia tulla siis see tähendab, et tule kohe
üles eks. Ehk Helikindlasse Ruumi.” Seletas Oskar, kui me HR-i sisse
astusime.
„Hei!” ütlesid Ints ja Kaspar koos. Ma naeratasin neile vastu. Võtsin jope seljast ära ja riputasin nagile.
„Okei. Mis me siis teeme täna?” küsisin.
„Noh, meil on siin paar lugu välja mõeldud.” Ütles Kaspar ja ulatas
mulle paar paberilehte. „Näed siin.” Ütles ta neid mulle ulatades,
naeratades mulle.
„Mis nendel poistel viga on?! Kogu aeg naeratavad!” mõtlesin endamisi, noote vaadates.
„Hmmm … kõlab täitsa hästi.” Pobisesin omaette.
„Mis sa ütlesid?” küsis Oskar.
„Ütlesin, et kõlab täitsa hästi.”
„Misasja? Sa pole seda kuulnudki ju!”
„Ma mängisin selle alguse endale peas ette.” ütlesin õlgu kehitades.
„Wow. Sa oskad laule endale peas ette mängida?” küsis Ints imetlusega.
„Nojah, klaveri õppetunnid tulevad siin kasuks.” Vastasin.
„Klaver? Sa oskad klaverit mängida?” küsis Kaspar.
„Mhm. Ja kitarri oskan ka.” Vastasin, sa-ei-teagi-vä häälega.
„Wow.” Kostis kõigi suust.
„Anyway. Kas hakkame harjutama?” küsisin.
„Emm … Meil on su, msn-i ja meili aadressi vaja. Jaaa … mmm … siis vist
võime harjutama hakata jah.” Vastas Oskar, mulle hakkas juba tunduma,
et tema on see bändi ”juht”.
„Okei.” Vastasin.
„Möödunud on juba kaks kuud. Uskumatu. Ja juba meil on kolm lugu selged …
Huvitav, kas Oskar tuleks minuga välja, kui ma küsiksin? Või on see
poisi asi küsida? Aga kui ma ei küsi, siis ei saa ma teada ka. Imelik
oleks ikkagi, kui ta ei ütleks. Ebamugav oleks bändis olla siis ju. …
Aga ta on niiiii ilus.”
Mõtlesin omaette. Meil oli väike paus.
„Okei. Jätkame siis.” Ütles Oskar.
Tõusin püsti ja läksin mikri juurde.
„Emm … Kas me laulame „But Then You Came”’i vä?” küsisin poistelt.
„Mhm. Me ei ole seda täna veel harjutanud.” Vastas Oskar, nagu ikka.
„Some time ago, I was feelin’ a little bit down…” alustasin laulmist.
Väljusin majast esimesena. Olin juba raudteeni jõudnud, kui Oskar mulle järele jõudis.
„Oskar! Mida sa siin teed? Kas sa mitte ei ela teisel pool?” küsisin talt üllatunult.
„Jah, elan küll, aga ma tahtsin sult midagi küsida.” vasta ta.
„Mida siis?”
„Kas sa tuleksid minuga välja? Näiteks kinno.” Küsis ta. Olin täiesti
pahviks löödud. Mõne hetke pärast suutsin end koguda ja vastasin
jaatavalt. Ta tegi mulle põsemusi ja kõndis siis minema.
Möödub paar nädalat. Oskar ja Lotte käivad, aga pole seda veel julgenud
teistele öelda. On bändiproovi aeg. Lotte ja Oskar plaanivad just selles
proovis teistele teatada, et nad käivad.
Me sisenesime HR-i. Kaspar ja Ints seisid koridoris. Mu naeratus tuhmus kohe, kui nende nägusid nägin.
„Kutid, mis värk on?” küsis Oskar.
„Ma kohe räägin mis värk on,” vastas Kaspar, silmnähtavalt vihane, „v ä r
k on selles, et teie kaks olete viimased paar nädalat käinud meie
selja taga. Kas te meile plaanisite ka kunagi öelda vä?”
„Me plaanisime teile seda täna öelda. Me alguses vaatasime, kas me üldse
sobime kokku ja kas sellest tuleb üldse midagi välja,” seekord rääkisin
mina.
„Okei. … Hakkame siis harjutama.” Lõhkus piinliku vaikuse Ints.
„Mu elu on perfektne… Peaaegu” mõtlesin üks päev inglise keele tunnis.
„Kaspar ja Ints leppisid sellega, et me Oskariga käime. Kõik on
õnnelikud ja bändil läheb ka hästi. Kui ainult mu vanemad lepiksid
sellega, et ma bändis mängin. Neile ütlemine ei olnud hea-”
„Lotte! Pst! Sööma.” Sosistas mulle minu kõrval istuv Laura, äratades
mind sellega mu unelusest üles. Noogutasin talle vastuseks.
Selle päeva bändiproov muutis kõike. Tulin pärast ühte (jällegi) ülihead
bändiproovi uksest välja. Oskar oli jäänud veel HR-i Intsuga mingist
asjast rääkima. Toetasin selja vastu seina. Kaspar oli ka seal. Nägin
silmanurgast kuidas ta mulle ligemale nihkus. Alguses ei teinud ma
sellest välja. Järsku oli ta nägu minu näole väga ebameeldivalt ligidal.
„Kaspar–„ üritasin ma teda tõrjuda.
„Tead, sa meeldid mulle väga. Ma olin väga pettunud, kui sina ja Oskar
käima hakkasite. Aga nüüd on mul võimalus.” Ütles ta ja suudles mind. Ma
üritasin vastu panna aga ta käed olid liiga tugevad. Tänu kõikidele
karatefilmidele, mis ma olin näinud olin ma üsna kindel, et saan talle
piisavalt haiget teha, et ta mu rahule jätaks. Virutasin talle põlvega
sinna kõige valusamasse kohta. Tõstsin juba rusika, et teda uuesti lüüa,
aga tundus, et ei ole vaja. Pealegi jooksis kohe kohale Oskar ja tema
selja taga Ints.
„Hästi virutasid. Ma võtan nüüd siit ise üle.” Ütles Oskar, Kasparit eemale vedades.
„Oota – mis mõttes?” mu šokis aju ei jõudnud järgi. Alles siis sain aru, kui Oskar Kasparit peksma hakkas.
„Tuled – siin – minu – tüdrukut – suudlema –„ ütles Oskar, iga sõnaga
kaasnes löök Kaspari pihta. Lõpuks sain aru, et ta võib ju nii Kaspari
ära tappa.
„Oskar! Jäta järele.” Karjusin ma. Hääl külmas õhus kajamas.
„Sa tahad, et ma järgi jätaks, peale seda, mida ta sulle tegi?” küsis ta ja ilma vastust ootamata, jätkas Kaspari peksmist.
„Lähme.” Ütlesin Intsule. Ta järgnes mulle. Ma jooksin Oskari juurde,
võtsin tal pihast kinni ja üritasin teda kinni hoida, samal ajal, kui
Ints tiris Kaspari eemale. Oskar siples mu käte vahel, aga ma suutsin
teda kinni hoida. Pöörasin enda näo tema poole ja suudlesin teda, nagu
plaanitud jättis ta siplemise ja suudles mind vastu.
„Ma ei lase mitte kunagi mitte kellelgi sulle enam niimoodi teha.” Ütles ta mulle sosinal, silitades mu põske.
„Ma tean,” vastasin ja toetasin pea vastu ta rinda.
„… Ja ära enam tagasi tule! Sa oled bändist väljas! Ma saadan asjad
sulle järgi,” kuulsime Intsu Kasparile hüüdmas. Kaspar koperdas juba
eemale. Ints tuli meie juurde.
„Lotte, sul on elektrikitarr onju?” küsis Ints. Noogutasin vastuseks.
„Okei. Võta see siis järgmine proov kaasa. Praegu aga, mine koju,” ütles
ta veel ja pöördus siis Oskari juurde. „Ja Oskar, parem oleks kui sa ta
koju saadaksid, aga hoia end vaos. Meil ei ole seda vaja, et sa mingi
tüübi täitsa surnuks taoksid.” Oskar noogutas. Me hakkasime liikuma.
Järgmises bändiproovis oli mul elektrikitarr kaasa, nagu palutud.
Alguses oli natuke imelik, ilma Kasparita. Seekord läks natuke kauem
aega ka, ma pidin ju kõik laulud piisavalt selgeks saama. Esimest korda
jäi mul kodutöö.
…
Nii see elu siis meil veeres. Uusaasta veetsin Oskari, Intsu ja nende
sõpradega. Eks me kõik olime üsna purjus. Elu muutus üha paremaks ja
paremaks, samuti ka bänd. Mul olid ka kõik laulud selged. Lõpuks
hakkasime ka esinemisvõimalusi otsima. …
„Hei! Poisid! Ma tean kus me esineda saame!” hüüdsin kui tuppa sisse astusin. Mõlema poisi nägu lõi särama.
„Noh, lase tulla,” ütles Oskar.
„Pelgulinna Gümnaasiumi Vaba-Lava 3.” Vastasin hästi kiiresti. Mõlemad
jooksid minu juurde ja kallistasid minad, Oskar suudles mind ka.
Nii me siis harjutasime … Ja harjutasime ja harjutasime, kuni lõpeks jõudis kätte Vaba-Lava.
Hirm, elevus, närvilisus jälle hirm, need olid emotsioonid mis jooksid
minust läbi, kui meid lavale kutsuti. Ronisime jalgade värisedes lavale.
Kõik need noored meid vaatamas. Vaatasin hirmunud näoga oma
bändikaaslastele otsa. Nad mõlemad noogutasid mulle. Võtsin kitarri
tugevamalt kätte.
„Some time ago, I was feeling a little bit down.” Laususin, Ints lõi
rütmi käima. “So, I sat sadly on a park bench.” Elektrikitarr, ehk
mina. “But then, bu-u-u-ut then.” Bassikitarr, ehk Oskar. „You came.” Ja
lugu läks pihta.
„You, you, you … came,” lõpetasin laulu. Rahvas plaksutas. Naeratasin ja
siis me kebisime lavalt maha. Kui olime maas tegime ühe
grupikallistuse. Alles siis märkasin, et üks mees vahib meid.
„Emm .. kutid,” ütlesin ja näitasin mehe poole. Nad ajasid kohe seljad sirgu ja astusid mehe poole, mina nende selja taga.
„Tere! Ma olen Mati Silk ja te kõlasite suurepäraselt! Ma töötan ühe
plaadifirma jaoks ja .. ma olen täiesti kindel, et saaksite
plaadilepingu, kui vaid esineksite korra ja päris publiku ees,” vadistas
Mati hästi kiiresti. Me kõik olime hämmeldunud. Esimesena kogus end
Ints.
„Khm .. Mina olen Ints, see on Oskar ja tema on Lotte,” ütle ta meie
peale osutades, „ja meile väga meeldiks see plaadileping, ma anna teile
oma telefoninumbri, et saaksite mulle helistada, kui te leiate esinemise
ja ma arvan, et …” jätsime Intsu sinnapaika Mati asju ajama. Vaatasin
naeratades Oskarile otsa ja kallistasin teda.
„Ära tegime!” hüüdis Ints kohe meie selja tagant. Ma ehmatasin jälle.
Me kõik naersime selle üle, aga vaikselt, sest järgmine esitaja oli juba
laval.
Ülejäänud õhtu möödus väga mõnusalt. Me kuulasime kõik esitajad ära ja
siis läksime kõik koos koju. Üks imelik hetk oli see, kus ma arvasin, et
nägin Kasparit, aga ma ei hakanud seda mainima, ma ei tahtnud nende
head tuju ära rikkuda.
Järgmine nädal möödus suures ootusärevuses. Me ootasime koguaeg, et hr.
Silk Intsule helistaks. Ühel reedesel päeval (möödunud oli täpselt nädal
ja üks päev Vaba-Lavast), sain ma vene keele tunnis sõnumi. Saatjaks
oli Ints.
„Me saime esinemise! Just helistas Mati. Saame täna kokku natuke varem,
kl.16:00. siis räägin pikemalt. Ints” seisis seal.
Jõudsin Oskariga samal ajal meie maja ette. Seekord saime kokku korteris, mitte HR-is. Ints ootas meid juba seal.
„Siin te oletegi!” hüüdis ta, silmnähtavalt oli ta seal juba kaua aega oodanud.
„Rahu mees, me tulime viis minutit varem,” ütles Oskar. Ma naeratasin.
„Issand! See naeratamise värk on nakkav!” mõtlesin ja hakkasin iseenda
mõtte peale naerma. Mõlemad vaatasid mind kui lollakat. Selle peale
hakkasin veelgi rohkem naerma. Kui mul lõpuks naeruhood läbi olid
suutsin nendele ka selgitada, miks ma naerma hakkasin. Nad mõlemad
naersid ka.
„Igastahes. Me oleme soojendusbändiks Green Day’le, kes tulevad Tallinna 3. juulil,” ütles Ints.
„Mida värki?” ütles Oskar, mul jäi lihtsalt suu lahti.
„Green Day! Green Day! Green Day! Green Day!” oli ainuke, mis ma suutsin m õ e l d a. Rääkida ei suutnud ma midagi.
Nii need kuud siis möödusid. Lõpuks jõudis kätte kolmas juuli. See päev oli mu kalendris ristikesega märgitud.
Ma piilusin korraks lava tagant. Suhteliselt terve lauluväljak oli
rahvaga kaetud. Pöördusin poiste poole: „Ma ei suuda seda teha,” ütlesin
neile ahastusega. Oskar astus minu juurde, kallistas mind, siis vaatas
mulle otsa ja ütles: „Sa … me saame sellega hakkama. Me oleme väga palju
harjutanud ja tööd teinud. Sa saad sellega hakkama.” Noogutasin.
„Saad?” küsis ta veel kord üle. Noogutasin jällegi.
“Is she okay?” küsis üks tuttav, aga samas ka mitte-tuttav hääl mu
selja tagant. Pöörasin ümber ja seal seisis Billy-Joe Armstrong. Siis ma
minestasin.
„Lotte! Lotte! Me peame lavale minema!” kuulsin Intsu karjumas. Olin kohe istukil.
„Teile esineb uus bänd, bänd kellest te pole veel ennem kuulnudki.
Poisid ja tüdrukud, daamid ja härrad, Vaim!” kuulsin häält laval
hüüdmas. Võtsin oma kitarri ja ronisin lavale. Rahvas hõiskas ja
plaksutas.
„Ärge muretsege, Green Day tuleb ka lavale.” Ütlesin mikrofoni. Ja siis
alustasime meie kõige rohkem harjutatud looga „But then you came.”
Laulsime ära pooled oma lauludest.
Tundsin end kui kodus. Prožektorid, mõnus jahe õhtutuul, rahvas huilgamas ja plaksutamas. „Siia ma kuulun.”
„Yeah yeah yeah! Happy.” Lõpetasin laulu ja siis võttis Green Day üle.
Lava taga ootas mind üllatus. Mu vanemad seisid seal ja naeratasid. Nad
kallistasid mind. „Lõpuks on nemad ka õnnelikud!” mõtlesin, kui me kõik
kallistasime.
Kontserdi lõpus kutsuti meid uuesti lavale. Otsustasime laulda
„Because wishes can come true.” Sest see oli see mida me sel hetkel kõik
tundsime.
„Sest soovid võivad täituda … täiesti õige.” Mõtlesin, kui me laulu lõpetasime ja rahvas meile plaksutas.
-WaterBender-
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Sellised olid siis seekordsed võistlustööd! Õnnitlen võitjat ja tänan kõiki osalejaid tehtud töö eest ning ootan osalema järgmises võistluses! Võitjaga kontakteerume postkastis auhinna kättesaamise teemal! Jälgige reklaami klubis!
Siin siis žüriilikmete -Merkkz , -Kessu ja MoUseWpoUseWe kommentaarid:
1.Esimene jutt:
Jutt oli hästi sisustatud & väga hea ideega. Kordagi ei hakanud igav
seda lugedes. Kuid lõpp vajus kuidagi ära. Kujutan ette, et lõpuni on
raske jõuda ja nii, aga ma oleksin paremat lõppu oodanud.
8/10-st. ( + 1 õpetlikkuse eest. St. et 9/11-st. )
Teine jutt:
Kui sa kirjutad näiteks koolikirjandit, siis ei tohiks kasutada
selliseid sõnu nagu "nats". Kui sa kirjutad selle otsekõnesse, siis
küll. Aga kui sa kirjutad jutustavasse lausesse, siis ma loeksin selle
häirivaks : ) .
Mm, algus oli veidi ebahuvitavam. Ja ebaloogilisem! :D Lõpus ja keskel
oli huvitav. Mulle meeldis, kuidas asju oli väga tundeliselt kirjutatud.
8/10-st. ( + 1 õpetlikkuse eest. St 9/11-st )
Kolmas jutt:
Juba esimene asi, mis häiris, olid lõigu puudumised. Lõigutame juttu, on lugejatel parem lugedad ! : )
Kolmas jutt oli algusest peale huvitav. Ja siis ...
Lõpp oli endiselt kuidagi magedavaõitu.
7/11-st. ( Ma ei leidnud selles loos väga midagi õpetlikku : )
Neljas jutt:
Mulle ei meeldinud, et jutu poole peal inimesi hakati kirjeldama. Et
nüüd on Maarja ja toome välja tüdruku omadused. Seda võiks kuidagi jutu
keskel teha. Näiteks: "Noh?" küsis siniste silmade ja kastanipruunide
juustega tüdruk Gerda.
PS ! Täiesti suvaline näide.
Vahepeal oli "mina" vorm, siis oli teine vorm. See ajas veidi segadusse.
Jutt oli hea, aga mulle ei meeldinud. Liiga-liiga-liiga noortekas vms.
Mm, 6/ 11-st.
_____________________________________________________________
Kuna ma PEAN otsustama, siis üks häiriv "fakt" esimeses loos oli see, et need inimesed kõik väga järsku ja KOOS ära surid...
Minu hääl on teisele jutule : )
2.Mina kahtlen hetkel kolme jutu vahel. 1. 2. ja 4. Esimene jutt meeldis
mulle alguses, aga lõpp vajus ära. Teisel jutul oli jutu alguses lause:
Soovidega peab olema ettevaatlik, sest mõnikord võib see täituda.
Klišeedega või käskudega jutus mängimine on ohtlik, sest nagu minu peal
näha jääb nii mõnelegi see silma ning häirib. Samas ülejäänud jutt pmst
kompenseeris selle.
Kolmandast jutust me üldse ei räägi, sest see oli vaid üks suur
kirjeldus minu arust, sisu liikus vägaväga aeglaselt ja point mulle ka
kohale ei jõudnud. Mida see naine siis soovis?
Neljas jutt kummitab mind päris tihti, sest see oli ainuke positiivse
noodiga jutt üldse. Aga see oli liiga pikk, vahel kadus isu edasi
lugeda, mõningad sündmused ei olnud seotud üleüldise jutuga ning
stiiliviga "ennem" tõmbab ka kriipsu peale.
Niisiis pean otsustama teise jutu kasuks, mis mind kõige enam kaasa
haaras. Lõpp oli dramaatiline, liigagi, aga point jõudis mulle kohale ja
kirjavigu oli vähem kui näiteks neljandas.
3.Kõige enam meeldis
teine: see oli südamlik ja sobis mu meeleoluga. Kirjavigu oli aga kellel
neid ei oleks. Muidu arenemisruumi on, aga no ikkagi meeldis.
Siis teised tundusid kuidgai tüüpilsed ja liiga kiirelt ühelt sündmuselt
üle minevad, aga lõpud olid kõik kuidagi ära vajuvad.
Ja see oleks siis minupoolt praegu.
|
|
|
|
|
võitis siis esimene jutt või? Kui palju neid kommenteerijaid siis oli, et žürii 10punnised hääled ülekaalu välja ei anna? 8-)
Siin on ainult lugejate skoori arvestus. Tegelik võitja siiski teine. See on ka postituses kirjas!
Võija juba valitud ja hindamised enam arvesse ei lähe, kuid sellegipollest oleks kena teie arvamust näha! Lugejad on siiani pooldanud enam esimest ja neljandat tööd ning ühe häälega on praegu liidrikohal esimene, iNeedLove, jutt. Uue võistluse tahaks korraldada jõulude paiku. Jälgige reklaami klubis ja minu päevikus.