Kõik algas nii ilusti. Sa olid teistsugune. Olid keegi, keda olin alati otsinud. Olid nii armas, tore ja hea iseloomuga. Ma armastasin seda kõike Sinus. Hoolisin Sinust ning usaldasin Sind. Pugesid sügavale mu südamesse kiiresti. Mäletad ma ütlesin, et Sa oled sügaval mu südames ning välja sealt ei saa? Ma mõtlesin seda päriselt.
Ma ei tahtnud Sulle kunagi haiget teha. Ma lubasin, et mul oled vaid Sina. Kuid siiski rikkusin kõik ära. Ma väga-väga kahetsen. Soovin, et saaksin aega tagasi keerata. Ma tahaks kõik vead kustutada. Mul oli Sinuga parem, kui kellegi teisega. Aga kurat, sa elasid nii kaugel minust. See saigi saatuslikuks. Ma usun, et muidu poleks nii läinud.
Kuid kes mul on nüüd, kes mind kuulaks? Mitte keegi. Sina olid vist ainuke, kes mu tujutsemist talus. Mul oli Sinust nii kahju, et pidid mind taluma. Võibolla kahetsed, et minu peale üldse aega raiskasid.
Tahaksin, et helistaksid/saadaksid sõnumi, et andestasid mulle. Tahaksin, et kõik jätkuks. Kuid ma tean, et ma ei saa ega ka taha tagasi Sind. Või siiski, ma tahaks Sind tagasi, kuid sõbrana. Kahjuks pole võimalik enam usaldust taastada meie vahel.
Mul on veel palju asju ütlemata, mida tahaksin veel öelda ning kirja panna, kuid seekord ma lihtsalt ei oska. Tunnen Sinust tõsiselt puudust...

...Aga mina olen vaid Sinule nüüdsest tühikoht :'(

Like! 3