Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab. Mäletan, igatsus ringutas tiibu mu tolmunud künnise taga. Kuidas mind kutsus ta lummurinime hukutav imepära! Ma seisan ses elus kui pärli ees pime ja ometi naudin ta sära. Mäletan, heledas hommikupuhtes tõusin kui pakatav rohi, aldina valu ja valguse suhtes, rõõmus, et tajuda tohin kõike, mis tundeile tarmukust annab: kevadepuhanguid noori, mängurikirge, mis õlgadel kannab sõnatu kurbuse loori, pahe ja vooruse võitlusenimbust rahutuil otsisklusretkil, joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus eneseületushetkil. Magusalt läbi mu loomuse põikus üksolek mulla ja tõega, milles peab sobima võluga võikus lihtsalt kui lihase õega. Kirjas on öeldud, et armastus käitub sageli veidralt kui varas: siseneb vargsi ja võitjana läitub südames andumisaras. Võrdsetes annustes õndsust ja valu küpseb ta mürgiseis tarjus. Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu käib oma suuruse varjus. Mustade merede metsikuil rannul maastik on ohtlik ja teetu; sääl oma pühima unelma kannul hulgun kui jumalast neetu. Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule mu hõõguvaid helitiraade. Nad lendavad tagasi väsinud suule, nõutuse nukrusest saadet. Kasutult kaovad kui unenäopaines parimad päevad ja püüded. Pilvini paisuvas jäikuselaines lämbuvad uppuja hüüded. Ag, et ma pihin ja kellegi juures ei ole mu avalust vaja. Hüljatult ebalen sünguses suures vaikima manatud ajas. Meeletud tähed mu ulmaderiigist purskuvad-kustuvad aeva. Ah, miks küll ilusaim laulude liigist peab lauldama hukkuval laeval... Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab pimedas kuristikus, ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab me südame õnnetu rikkus. Kannatus, laulude taevasse kõrguv, see on mu valvusetähis, majakas, tõotust ja lohutust nõrguv, võrratu lootuse lähis. Teadvus end ahtasse teokarpi suleb, hing ent on virge ja vaba, just nagu taipaks ta seda, mis tuleb talve ja hangede taga.
Mulle meeldis,mõttetihe ja sügav,aitähh! *HI* *HEART* *YES*
hea
Minu arvamus on see,et kui kellelegi ei meeldi miski siis pole vaja sinna klikata ja teisi inimesi arvustama hakata.......
Hmmm... ega see luuletus ei olegi postitaja luuletatud, vaid kopeeritud, võõraste sulgedega ehtija, Unustas ainult autori lisamata :)!
Paljud postitavad teiste luuletusi ja pealegi polegi see koht , kus peab täpselt ainult enda luuletusi kirjutama.Autor on Artur Alliksaar
Olgu see luuletus ükskõik kelle kirjutatud, aga ta on ilus ja hea lugeda. Need kaks pilditut indiviidi (olgu nad siis mehed või naised või siis täiesti sootud), ei ole kompetentsed seda luuletust kommenteerima. :-)
Tänan:)