Nägin sind ja see lõikas mu hinge
ja käristas haavu, mida polnud veel
unustand.
Ainus fakt jäi märkamata seistes pimesi -
sul õigust siin olla
ei ole,
sind keegi pole kutsunud.
See, mille tera südant veristas,
oli
mälestus, ei muud.
Ma ei tunne sind ja ehk ei tahagi tunda,
veelkord
võõraste tunnete koormat kanda.
Silmile seotud side laulsin kuule,
ei
teadnud, et väljas on päev.
Sina pole selles süüdi,
süüd siin ma ei
näe.
Võtsin vabaduse uskuda päikest
ja juua tast janu.
Miskit
määramatut enam ei kummarda,
süüta andestust ei palu.
Oled mälestus ja
kogu mõtte vägi,
nüüd selle ime lõpuks ära
nägi...
Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!