Väga vabandan , et pole pikka aega kirjutanud, suvii on ju :d ,
Loodan, et teile meeldib :) ,
rohelist käpakest ikka (a) ,
Päikest (#)

Eelmises osas:

Helises Gero telefon: See oli Karmen.

Karmen: No, oled valmis.

Gero vastas nutuse häälega talle: Palun tulge kiiresti minu juurde , siis räägin mis juhtus.

Gerolin lõpetas kõne. Ta üritas ka nutmist järele jätta ja läks käis kiiresti veel pesus ära ja heliseski uksekell. Gerolin läks nutuste silmade ukse peale vastu ja kutsus nad sisse. Karmen hakkas kiiresti rääkima: Gerolin, sa oled ju nutnud , räägi mis juhtus. Seda , et ...

 

 

10 osa

 

Seda, et kui ma koju tulin, oli Markus kodus , ma üritasin põgeneda , kuid ei jõudnud. Ta vägistas minu, ja tema silmast hakkasid pisarad voolama. Kristjan läks väga endast välja, sest tegelikult talle meeldis Gero , aga keegi ei teadnud seda. Kristjan: Kui ma selle raisa ülesse leian , siis ta saab veel tappa . Gero: Okei, vahet pole , lähme edasi omadega, mis me teeme siis nüüd? Karmen : Lähme haiglasse Marita juurde. Okei , olid teised nõus.

 

Teel haiglasse nägi Kristjan omaarust Markust ja ta kargas talle selga . Poiss vaatas talle imelikult otsa. Kristjan : Oihh  , väga vabandan , ajasin teid kellegiga sassi. Veel kord vabandust. Poiss pööritas vaid silmi selle peale. Kõik naersid sellepeale , kaasa arvatud Kristjan ise.

 

Haiglasse jõudes läksid nad kohe Marita palati juurde, kuid nägid siis , et kedagi pole palatis. Nad läksid kohe arstidelt küsima, kus Marita on. Gerolin: Tere, kas te teate kus Marita on? Doktor: Üks tumeda päine poiss tuli talle järgi , õeldes , et ta on tema vend. Kõik karjusid : MIDA? Doktor: Kas midagi on valesti ? Gerolin: Eiei , kõik on korras. Kõik jooksid kiiremas korras haiglast välja ja hakkasid siis arutama: Kuhu ta küll Marita viia võis ? Kevin: Pole aimugi . Gero hüsteeriliselt: Mida me teeme , siis , me ei oska teda kuskilt otsida ju.

 

Samal ajal Marita :

 

Markus oli viinud Marita kuskile maha jäetud koolimajja. Ta sidus Marita tooli külge kinni ja suu ette pani kleeplindi, et ta ei saaks abi karjuda. Marital ei tulnud enam ainsatki pisarat. Ta oli juba ennast tühjaks nutnud ja aru saanud , et see ei aita. Ta tundis jubedat kõhuvalu , ta ei saanud aru millest see on. Valu oli nii hull, et tal hakkasid iseenesest pisarad voolama. See valu oli väga tugev ja kestis 2 tundi. Lõpuks andis valu järele. Ta rahunes maha ja üritas ennast lahti saada kuidagi. Kui ta oli pikka aega juba üritanud karjus ta lõpuks : Jess, ühe sain lahti. Nüüd oli jäänud vaid teine käsi. Selle ta sai ka umbes poole tunniga lahti . Ta tiris suu eest kleeplindi ja üritas nüüd väljapääsu leida. Terve kool oli pime. Oli ju öö. Marita kartis , aga ta võttis ennast kokku ja läks siiski väljapääsu otsima.

 

Ta oli pikka aega juba väljapääsu otsinud, kuid nüüd ta oli täiesti ära eksnud. Pime oli ja ta ei saanud aru , kus ta on. Ta liikus aina edasi ja järsku ta kuulis, et keegi krabistab kuskil. Ta läks hirmule ja jooksis nii kiiresti , kui võimalik minema sealt. Kuid kui ta peatus , kuulis ta seda krabinat aina rohkem. Ta läks nii hirmule , et karjus : On siin keegi. Kes sa oled ? Mida sa tahad minust? Krabin ei jäänud ikka järele.Ta jooksis kõigest väest kuskile täiesti teadmatusesse. Ta leidis mingi ukse ja läks sealt sisse , ning pani ukse kinni ja liigutas ühe kapi sinna ukse ette . Ta pani tule põlema ja nägi siis, et ta oli jooksnud kuskile klassi. Ta uuris seda klassi väga pikalt.  Järsku kustusid tuled.

 

Like! 27