Ma tunnen, et ei suuda selle üksindusega enam elada. Kõik asjad mu ümber meenutavad sind. Ma tunnen su lõhna, maitset ja puudutusi kõikjal mu ümber. Tean, et ka sul on raske. Tahaksin tulla su juurde ja lohutada sind, kuid tean, et ei saa... Annaksin tohutuid summasid, et sind korrakski puudutada, et sind kaugelt vaadata, et sind nuusutada isegi kui ma sind näha ei saaks. Miks pead sa nii kaugel olema, oleksid sa vaid kõrvaltänavas, näeksin sind kasvõi loetud sekundid, mõne päeva tagant.
Iga kord kui tulen koju, unistan, et jooksed mulle vastu, kallistad mind, naeratad ja ütled siis tõsiseks minnes, et tegelikult pead sa homme tagasi minema. Ja siis kallistan mina sind veel tugevamini...
Ma ei tea, miks sind nii palju armastan. Mitte selleärast, et sa oled ilus, mitte sellepärast, et sa oled tark, need kaks omadust teevad selle armastuse küll ainult meeldivaks. Aga see meeletu tunne, sinuga koos olla. See teeb sind võitmatuks. Ma ei tea mis see on. Alati kui sa mulle otsa vaatad, tunnen, et elan. Sinu naeratus teeb mulle selgeks, et elan sinu jaoks. Varsti tuled mu juurde. Varsti me oleme jälle koos. Kes meid saakski keelata...?

Like! 1