Ma tean, et me ei sobigi kokku. Ma tean, et me ei olegi üldse teineteise jaoks. Aga sellest hoolimata on meil koos hea. Liiga hea, et sellest loobuda! Me ei saa ju üksteisest aru. Me ei mõista üldse, mis teise sees toimub. Kuid see ei sega meid... Oleme nii erinevad, et mingit hingelist lähedust ei saakski tekkida. Öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja meie puhul see kehtib. Vahel tunnen, et Sind pole kui Sind vajan. Et Sa ei mõista valu... Oleksid nagu müüri meie vahele ehitanud. Teinekord tunnen, et olen üksinda tugev, isegi Sinust tugevam. Vahet tekkib tahtmine sulle selle tugevusega haiget teha! Aga ma ei tee seda iialgi, sest süda ei lase! Hing ei luba SULLE nii teha. Südames tean, et Sa oled kuskil ja et mõtled vahel ka minu peale. Me elame pimedas, siis kui päike ei paista. Siis on meil mõlemal üks ja seesama tunne. meil ei olegi vaja sõnu, et üksteist mõista, me lihtsalt saame aru. Siis on meil kirg ja oleks nagu armastuski... Päeval pole meil midagi, sest me ei mõista seda mis olemas on. Elaksime justkui erinevates maailmades. Ja siiski juhtub vahel, et Sina tuled minu maailma või mina tulen sinu maailma! Sellised üksikud hetked toovad selle õnne...
Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!