Juba seitsmes osa. Ütlen teie kiusamiseks ka selle ära, et esimese hooaja lõpuni pole palju jäänud.

Klubi: http://www.rate.ee/clubs/126140, kus me mõlemad teatame.

Kui tahate kaheksandat osa, siis hinnake. Esimesel ja teisel osal on üle kahesaja ning järgnevatel alla kahesaja. Mis juhtunud on? Kui juba lahti võtsid, siis hinda PALUN. Pole ju nii raske vajutada rohelisele käele- (Y).

#6
"Kus sa teda hoiad?"hakkasin ma ennast ümber pöörama, kui William mulle järsult kallale tuli. Ehmusin kergelt ja tundsin peagi piinavat valu, mis mind uimaseks muutis.

#7

Ärkasin ülesse suure peavaluga. Üritasin teleportida, aga sellest polnud kasu. Tundsin ohtu. Vaatasin enda ümber ringi ja avastasin, et olen mingis toas ja klaasi sees. See klaas oli spetsiaalne meie- teleportijate- jaoks, sest sellest klaasist ei saa end välja teleportida. Vaatasin klaasist välja ja nägin, et laual on süstal oranži värviga. Teadsin, et see on mürk, mis mind tappa võib. Ehmusin ära. Järgmine hetk tuli sisse William koos kahe turvamehega. Vaatasin teda vihase pilguga. „Nagu ma näen, oled sa ülesse ärganud. Nagu näha, ei õnnestunud su plaan oma sõbrannasid päästa. Nüüd oled ise ka vangis. Kas sa tead ka, kaua me sind otsinud oleme? Ma ütlen sulle. Kaks aastat ja nüüd oled sa meil käes,“ lausus ta rõvedalt naeratades ja süstalt koos mürgiga kätte võttes. „Mida te minuga teha tahate? Miks te just mind otsisite? Miks te mu vanemad tapsite? Kas Rose on elus? Kus Heidy on ja kas temaga on kõik korras?“ küsisin Williamilt mitu küsimust. „Vastus su esimesele ja teisele küsimusele. Sa oled eriline ja ma tahaksin, et sa minuga ühineksid ja kui sa ei ühine, siis ma lihtsalt tapan su. Kolmele viimasele ma vastust ei anna,“ ütles mees. Olin nii vihane, et üritasin oma silmadega teda millegi vastu lüüa, aga see klaas ei lasknud. Ta sai ilmselt mu plaanist aru, sest ta ütles: „Kas sa oled unustanud, et see klaas on spetsiaalne? Sa ei saa sealt ära teleportida ning sa ei saa oma võimeid kasutada.“ Ta vajutas seinal olevat nuppu ja klaasi uks läks lahti. Mees astus sisse, mürk käes. Tema järel turvad ning nad sulgesid ukse. „Nii kas sa siis ühined minuga?“ „Mitte kunagi.“ „Siis pean su tapma.“ Ta andis turvadele märku, et nad mind kinni hoiaks. Ma küll üritasin eest ära minna, et nad mind kätte ei saaks, aga nad olid suured ja ega klaasis ka palju ruumi polnud. Lõpuks said nad mu kätte ja William süstis mulle mürki. Lõpuks muutusin uimaseks ja kukkusin kokku.

Davidi vaatenurk:

Olles kustutajate maja ees, teleportisin ennast mingisse tuppa. Seal polnud ühtegi hingelist. Vaatasin veel paar tuba nii läbi, aga ka neid polnud midagi. Lõpuks jõudsin tuppa, kus oli klaasi taga Zanna. Nägin, et ta hingas vaevu, järelikult oli ta mürki saanud. Mul tuli ta kiirelt sealt ära toimetada. Vajutasin seina peal olevat nuppu ja uks avanes(kust sai klaasi sisse minna). Tõmbasin Zanna klaasist välja ja hakkasin temaga teleportima, kui William sisse sadas. Ta tulistas minu poole mürki. Sain selle eest ära hüpata, aga selle mürgisüstla sai Zanna. Nii kestis meil kaua. William sai mõned hoobid ka. Kui ta maas oli ja ei liigutanud, läksin Zanna juurde, haarasin temast kinni ja valmistusin teleportima, kui sisse sadas mitu meest, kellel olid relvad, aga mitte mürgi vaid tavalised. Mõtlesin, et jõuan ennem ära teleportida, kui nad mind tulistavad. Minu õnnetuseks sain kuuli külge ja ma ei jaksanud enam teleportida. Olin juba lootust kaotamas, kui eikuskilt tuli Jackob, haaras meid Zannaga ja teleportis oma koju.

Kui me poisi koju jõudsime, tõstsime kahekesi Zanna diivanile. „Tal on ruttu vastumürki vaja, sest ta sai kaks doosi mürki,“ ütlesin Jackobile. Läksime Jackobiga mingisse ruumi. Poiss läks mingi kapi juurde ja võttis sealt süstla, milles oli sinine aine- vastumürk. Tagasi Zanna juurde minnes, tundus et tüdruk on surnud, aga ei olnud. Ta hingas vaevaliselt. Jackob süstis talle vastumürki. „Kutsume su venna, et ta sind tervendaks. Sa oled haavata saanud ja sa võid surra. Sa oled pihta saanud mürgikuuliga, mis on hullemad kui süstid.“ „Kutsu siis. Ma ei jõua end teleportida ja pealegi jään ma tema juurde,“ näitasin Zanna peale. „Okei. Ma olen varsti tagasi,“ olid ta sõnad ja kadunud ta oligi. Istusin diivani ette. Võtsin taskust ühe kirja ning pistsin selle Zanna teksade taskusse. Seejärel võtsin ühe käega tüdruku käest kinni ja teisega surusin haavale. Vaatasin natukene aega tüdrukut ja soovisin, et ta saaks terveks ning Chaziga õnnelikuks. Viimast soovi oli küll raske soovida, sest ma ise armastasin ka Zannat, aga ma pidin seda tunnistama. Kellega veel oleks Zannal ohutum elada, kui minu vennaga pärast minu surma? Jah, see on tõsi, minu elupäevad lõppevad kohe. Chaz ei suuda mind päästa, selleks on liiga hilja. Järelikult pidi nii minema, et mina suren. Tegin veel tüdruku suule musi ja ütlesin talle kõige väärtuslikumad sõnad minu jaoks. „Ma armastan sind igavesti. Ma jään igatsema sinu silmi ja seda mis värvi muutus tuba, kui sa teleportisid. Jään igatsema sinu naeratust. Jään igatsema sinus kõike, mida ma vähegi teada sain sinu kohta ja ise nägin. Eelkõige jään igatsema Sind.“ Sulgesin silmad, pigistasin veel korraks tüdruku kätt ja kukkusin seejärel pimedusse, kust ma enam tagasi ei tule.

ÜTLEN VEELKORD: Kui tahate kaheksandat osa, siis hinnake.

Leidsid vea/vead? Anna teada ja parandan ära.

/Johanna/

Like! 69