Neiu istub akna laual ja suitsetab. Akendelt niriseb vesi alla. Jälle sajab. Või tundub see ainult nii, sest neiu enda silmad on märjad. Ta kustutab raevukalt suitsu ära ja peaaegu et viskab koni toosist mööda. "Persse," pobiseb ta ning nutab veel hullemini edasi.

Klišee, kas pole? Kuid tema jaoks on see tegelikkus. Valu, ängistus, viha. See kõik on igapäevane, rutiinne võib lausa öelda. Lisada veel juurde süütunne ja te saate igati toreda kokteili.

Sellest on möödas nüüdseks pea neli kuud, kui see kõik algas. Ühest lihtsast lahkuminekust, mis poleks pidanud mitte midagi tähendama. Või kunagi oli see vähemalt nii. Mehed tulid, mehed läksid. Aga mitte tema. Tema tundub jäävat ja kõike pahupidi keeravat. "Sa oled nagu mees," kuuleb neiu enda kõrvus, meenutades sõbraga olnud jutuajamist.

"Sa oled nagu mees," teatas noormees neiule pärast südamepuistamist.

"Ma ei saa aru," vaadati talle segaduses näoga otsa.

"No, kuidas seda küll seletada," alustati selgitust, mis läks üle pikemale filosoofiale. "Vaata, kui mehed jäetakse maha, siis nende tegelik-nad ei tunnista seda just väga avalikult- ülesaamise aeg on suhteaeg korrutada kahega. Ehk siis sinu puhul, kaua te koos olitegi?"

"Eeh, oota korra. Kaks ja pool aastat?" vastas neiu.

"Mis see meil siis teeks? Viis aastat. Aga mees ei ole sa ainult mitte, sellepärast, et sa pole temast kahe kuuga üle saanud. Sa oled mees, sest ma ju isegi nägin, kuidas sa jooksid ja käisid selle suhte pärast. Sina olid ju alati see, kes oli platsis, kui sa nägid, et asjad on nirud ja sa tahtsid ka midagi paremaks muuta. Või oli see tema, sest temast ma seda küll ei näinud."

Sa oled mees! Need sõnad kajasid vastu. Aga mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? sai neiu vihaseks juba. Sa oled mees, aeg parandab kõik haavad, sa oled veel noor, elu läheb edasi! Oi, kui tore. Miks mina siis edasi ei lähe?

Kuid neiu teadis sellele küsimusele vastust juba enne, kui ta oli selle esitanud. Ta ei saanudki tegeleda, kui ta pidevalt juua täis oli. Alkoholi voolas ojadena pea igapäev ning tänu sellele suutis ta reaalsusest ja valust eemale joosta. Sõbrannagi oli öelnud, et temast ei ole asja, kui ta kaine on. "Muidu sa istub lihtsalt nurgas ja emotsed. Ma ei taha seda näha, nii et palun, joo," oli sõbranna öelnud ning peaaegu virutanud õlle klaasi lauale. Aga mida nad temast ootasid? Et ta teeks tagurpidi saltosid, olles kaotanud enda jaoks...kõik. Naljakas ja pubekalik mõelda, kuid jah. See inimene osutus tema jaoks kõigeks. Kaotasin. Häh, ega ta kapi taga ei ole! Ja see mõte ajas ju veel rohkem nutma. Ta ei olnud kadunud. Neiu jaoks teda lihtsalt, ei olnud enam. Tähendab, ta eksisteeris ja tehniliselt teadis ju neiu, kus teda leida võib, aga see inimene ei olnud enam tema. Ei olnud temaga koos, ei võtnud teda kaissu, ei suudelnud teda ning ei öelnud enam kunagi Ma armastan sind.

Like! 3