Mõnikord on nii valus
et tühjus on armas
iseendale tuhka
raputan pähe
kas sellest on vähe
kui süda on paljas
ja hing käib narmais

mul on külm,

kui sina käid ringi narmais
kui sinu hing on paljas
ja sellest on vähe
raputad pähe
iseendale tuhka
ütled, et olen armas
tean sul on valus
sa valetad

sul on külm

need hommikud
on külmad ööd

kui,

klaasid on jääs
huuled on jääs
hinged on jääs

on külm

(...)

Sa koputad tasakesi. Ma paotan raske metallist ukse, just niipalju, et saad sisse lipsata. Vabanda mind, kõik on natuke segamini. Mul käib harva külalisi. Kutsumata külalisi kolistab ukse taga pidevalt, aga neid ma sisse ei lase. Mõni on vahest nii jultunud, et prõmmib vastu metalli, pannes sees kõik kajama, mõni teine jälle kuritarvitab uksekella. Lõpuks saab neil ikka isu täis ja jätavad mind rahule.

Sinu üle on mul alati hea meel, Sina võid alati tulla. Esikus on rõske ja külm. Astu edasi. Sinu ees on kõik uksed lahti. Sa võid kaminasse tule süüdata, see annab mulle sooja, annab valgust. Selles toas kuhu jõudsid on palju raamatuid. Kui soovid vali mõni, istu suurde pehmesse tugitooli ja loe minu mõtteid, Sinu jaoks on see lubatud. Järgmine ruum on täis tolmu ja ämblikuvõrke, selles toas on mälestused. Taevakarva karbikeses, eebenipuust laual on mälestused Sinust, ma hoian neid hoolega. Kolmas ruum on valge ja avar, täis värvilisi liblikaid, siin on minu unistused ja soovid, Sina võid mõne kinni püüda ja lähemalt vaadata, ära neile ainult haiget tee, nad on õrnad ja läbipaistvad, pudenevad kergesti kildudeks.

See trepp viib alla keldrisse, Sina võid sinna minna, aga seal on pime ja külm. Kelder on täis saladusi, asju mida ei taha mäletada või millele mõelda. Mine parem edasi värvide saali, need on minu tunded. Kui Sina sinna sisened ärkavad värvid ellu, põimivad end Sinu ümber, tõmbavad su kaasa, säravad tuhandes spektris, ja kui Sina neid puudutad, löövad võbelema ja tantsima. Muusika mida kuuled, tuleb fantaasiate ja kujutluste kambrist kui sellele lähened, asendub raevukas ja käre, kauni ja ilusa viisiga. See meloodia on ainult Sinu jaoks.

Minu sees on palju pisikesi kambreid, kuhu Kutsutud külaline võib piiluda. Mõned neist on täis värve ja muusikat, teised on tumedad, külmad ja hirmutavad. Mul käib väga harva kutsutud külalisi, Sina oled alati oodatud. Siiski on üks uks, mis ei ole kunagi lahti. See on kõige viimane uks, sellel uksel ei ole linki, ega lukku. Sellel uksel ei ole värvi ega kuju. Vähesed teavad võlusõnu, et see uks avada. Sina tead ja võid, alati, kui soovid

17/08/2007

Like! 4