Sa ilmusid ühel õhtul mu uksele,

ere nagu ehavalgus

ja ma tundsin, kuidas süda rinnus tagus,

kui Sulle ukse avasin

ma tundsin, kuidas veri soontes kees,

kui Sind embasin.

 

Arvasin, et jääme igavesti kokku,

aga Sa hülgasid mu - kauaks

ning nüüd pead Sa rääkima tõtt

kes on see õnneseen, kes Su kunagi endaga viis?

 

Sa tõstsid pilgu ja kõik sai selgeks

olen endiselt osa Sinu ajaloost

kuulen, kuidas mu süda puruneb,

kui sulgen ukse Su ees

tunnen tulise joana langemas pisaraid põskedelt alla,

kui vaevu valust hingata saan.

 

Nüüd soovin, et Sa poleks iial tulnud

kuid kõik, mis Sinust jäi, elab minus edasi

kõik, mis minust Sulle jääb, on minu süda

olen jäädavalt osa Sinu ajaloost.

 

Tunnen, kuidas mu elu lõppeb,

kui hüüan Sulle hüvasti

kuulen, kuidas pisarad lendavad kildudeks,

kui viha alistub mu sees

Tea! Ma ei vihka Sind - olen endiselt armunud

armunud Sinu vigadesse, Sinu hinge - Sinusse -

igavesti!

 

 

 

LOOJANG Vahel tabab sind kahtlaselt seletamatu tunne. Elu tungib harpüiana luuüdisse ja mürgitab südame. Kuid kellele on vaja mürgist südant?!
Kord ennemuiste oli kõik teisiti. Kord olid majade katustel kuked ja nad ise oma madalate uksepiitadega olid nukumaja sarnased. Elu on mõnikord kahtlaselt nukumaja sarnane...
"On inimesi, keda üle kõige armastatakse ja on inimesi, kelle seltsis kõige meelsamini viibitakse," kirjutab Ibsen oma 'Nukumajas'. Minu nukumajas on praegu alkohol ja loojuv päike. On inimesi, kes armastavad loojuvat päikest rohkem kui tõusvat ja inimesi, kes armastavad tõusvat päikest rohkem kui loojuvat. Millest selline vahe? Päike on ju sama...
On öö. On inimesed öös, kuid me ei suhtle. Varjud liiguvad ühenäoliselt mööda ja hommik toob uue elu. Aga selleks, et algaks uus elu, peab kõigepealt surema. Nii ma surengi igal ööl - kord õnnest, kord valust, vahel ka ihast ja igatsusest. Miski ei muutu, ööst-öösse, aastast-aastasse.
Tunnen kätt oma juukseil. Sama käsi tõukab mind hellalt voodile ja hiljem ehk porri samasuguse leebe elegantsiga. Meie suud sukelduvad teineteisesse. Mu hing sulab tähevalguses tumedate kardinate taga tuhandeks footoniks.
Hetk vabastab mind sviitrist ja ta pilk hellitab mu rindu, mis karjuvad igatsusest puudutuse järele. Ka teksad leiavad end äkitselt põrandalt. Ma tahaks uppuda temasse kui sügavasse lumme, et mitte enam mõelda.
Ja siis ma tunnen teda endas. See mõrult magus tunne, mis kõditab kurgualust ja keerleb kõhus kolm päeva takkajärele. Ma pole enam mina. Või õigemini olen see, kes mus alati alla surutud saab. Löön käed lakke ja hingeldan sügavalt ja viskun ta kõhetule kehale, et säästa see hetk, et muuta dimensioone, et ELADA. Et hiljem tunda end kõrvutu kohvitassina kapinurgas tolmu kogumas... Kas nii? Muusika surub end vaevaliselt läbi ruumi. Ma olen sellest nii kaugel, et ta tundub võtvat mingi looma kuju. Või on see hoopis lind? On uni. Vahel ka unustus. Kes me oleme ja miks? Toimus midagi, mis tõi meid tagasi. Me olime väljas. Maailmas, mis hoidis vaid meid kahte. Maailmas, kus tema oli mina ja mina sulasin jäägitult temasse. jääkülmade käte vibades
üks tuline suu otsib teist
kael ussina voogab mu käte all
ei tunne me teineteist...

Like! 3