Kuidas peaksin end väljendama -ei oskagi täpselt öelda aga see mis tunnen on hirmutav ka mu enda jaoks...erilisi tundeid ngu polegi-lihtsalt tühjus mu sees mind närib,ei oska kuskilt otsast alustada,et seda tunnet muuta -ehk siis muutuks ka kõik muu?!Praegusel hetkel aga mu hing justkui välgusähvatusena tahaks vahest karjuda ja küsida :kuidas,milleks..........aga ei ole vastust.
Millal ma lakkan heasüdamlikult ja siiralt inimesi usaldamast -kes tegelikult ainult rebivad tükkideks mu viimseid närvirakke ja siis väidavad et kõik on korras juuu-aga tegelt ju pole-kuis saavad inimesed teisi ära kasutada ja siis Sulle selg keerata,hävitavad Su väiksemadki saavutused ,unistused.Ühel hetkel lihtsalt avastad selle inimese reaalse olemuse aga siis juba hilja ja andestamine ei tule enam kõne allagi-kui oled seda juba korduvalt teinud ,lootes et inimene ehk tõesti võib muutuda,ainult veel üks võimalus -palus ta -et kõik heastada tehtud kuri ja ülekohus,aga ei ei muutu sellised inimesed iial.Neist kahju lausa ,nüüd aga peaks mul kahju olema endast ,mitte aga temast sest niimoodi ei tehta teistele,et siis karjuda tahaks ja küsida miks ja milleks aga ei tule vastust.
tean mida tunned,,, tahax karjuda et mehed on sead!!!!!!!!! aga võibolla see polegi nii ehk veab minul lihtsalt joodikutega ja lihtsameelsetega arvavad et kõik jääb saladusse..aga oh ei...
jh nii ongi kahjuks ....
jah nii ta o paraku elu selline olen ise selle läbi eland see jube valus
on jh valus...