Ärgata keset ööd
ja sirutada käsi,
tunda rõõmu lihtsalt puudutusest -
see on midagi,
millest ma eales ei väsi.
See on midagi,
mida raha eest osta ei saa.

Aastakümnete tagant
terendub
su huulte esmane pehmus,
esimene kutse
silmade salamaailma -
lõpmata selged virvendused,
õhulised ja õrnad.

See tunne
on nii hingematvalt suur,
et ei mahu mu sisse,
kipitab varbaotstes,
pitsitab kurgus
ja vallandub silmanurkadesse...
Tasa, tasa
sosistavad huuled:
"Mu armas..."
********************
Selliste hetkede kõrval
kahvatub mure
niutsuvaks kutsikaks,
saba jalge vahel.

Siis ma taipan -
on tõsi, et need,
kes on elu poolt alandatud,
saavad ka ülendatud.

Lea luuletused!
 

Like! 11