........ Vastu ööd mul rahutus poeb hinge,
sest nägemused sinust hääbuvad.
Ma tunnen endas põletavat kirge,
kuid mõtted-sõnad minus lämbuvad.

Jah...pisaraisse upuvad mu tunded
ja valusööst on läbimas mu keha.
Ma lihtsalt vaikin,silmad sulgen
ja aina mõtlen,mida teha.

Ma justkui luik,kel karje kurgus,
kes silmist kaotand kaaslase.
Kes loodab,ootab-tundeist hullund,
kes nukralt vaatab kaugusse.

Ma üksi lummavasse öösse suundun,
mu ainus seltsiline on siin pimedus.
Ma kahvatun ja valu minus muundub...naeruks,
mida taas varitseb minestus.

Olen mina ja on tardunud vaikus,
kas kuuled,kallis-ma igatsen sind.
Läbi pimeda öö nii mu hüüe kaikus-
ole minuga-ma armastan sind!!!