Delaran - esimene aasta
32, Rapla, Estonija

"Delaran" on järjejutt, mis räägib elust USA rikastele, privileegitud ja tihtipeale mõneti probleemsetele lastele mõeldud erakoolis. Metsade ja mägede vahel asuvas Delarani internaatkoolis ei pruugi aga elu olla põrmugi niivõrd lihtne ja viisakas, nagu kooli tutvustav brošüür seda lubab.

Järjejutt on kirjutatud põhiliste tegelaste - Samara, Jasmini, Taanieli, Jasperi - vaatepunktidest.

Taaniel

Taaniel astus autost välja ja polnud põrmugi üllatunud leides end paari meetri kõrguse raudsepistustega värava eest, mille mõlemad pooled olid kutsuvalt avatud. Noormees vaatas paremale ja vasakule. Pooleteisemeetri kõrguses kivimüüris oli üks sissepääs, nii palju kui ta nägi. Värava kõrvale müürile olid kinnitatud sepistatud raudtähed, mis moodustasid müüri taga peituva asutuse nime: Delarani Erakool. Selle all, väiksemate raudnumbritega oli märgitud aastaarv 1815. Poiss turtsatas. See ei avaldanud talle mingit muljet. Selja tagant kostis kolksatus, ning noormees heitis kannatamatu pilgu üle õla.

Mustas Mercedese pagasnik oli avatud ning autojuht tõstis sealt ägisedes välja Taanieli ülemäära rasket nahkkohvrit. Too keskealine mees polnud nende pere tavaline autojuht. Terve Taanieli elu nende sõidukeid juhtinud Thomas oli tema vanemate hinnangul liiga lihtsalt mõjutatav ja arvati, et Taaniel oleks tekitanud sõidule uue sihtpunkti, mis ei oleks olnud Delarani Erakool. Isegi lennukiga ei lubatud tal seetõttu tulla, et Taanielist oli oodata kuskile mujale lendamist. Seega, tehtigi tema pärapõrgusse viimine ühe palgalise sohvri hooleks, kes ei rääkinud terve sõidu ajal sõnagi ning ei keelanud isegi poisil nahksisuga autos suitsetada.

Poiss pööras pilgu tagasi koolile, astus läbi väravate ning alustas mööda laia munakivisillutist kõndimist. Tavaline Taaniel oleks aidanud autojuhil kohvrit tassida. Ent tegu polnud Thomasega ja trotslikul ning süngel Taanielil oli täiesti pohhui sellest, kui kohver oleks ka kõik mehe varbad lömastanud.

Mõniteist meetrit hiljem pärast avanes Delaran talle täies ilus. Künka otsas asetses kolmekorruseline peahoone, mida kaunistasid loendamatud õrged kitsad aknad. Teise korruse kitsas palkon ning väike rõdu andsid mingit kergust. Hoone tagumisest paremast nurgast kõrgus ümmargune torn, mille aknad olid vastupidiselt väikesed ning madalad. Teise korruse paremast nurgast sai alguse galerii, mille abil oli peahoone ühenduses väiksema ja ilmselgelt hiljem ehitatud kõrvalhoonega. Galerii alt läks jalgrada edasi kaugemale puude vahele, kust suunast võis Taaniel hoolega kõrvu teritades hirnatusi kuulata.

Erakoolide brožüüris kirjeldati Delarani, kui pärli mis on säilitanud praegusest maailmast juba kaduma hakanud ranguse ja kust igast poisist saab džentelmen ning igast tüdrukust leedi. Internaatkool asus kaugel suurlinnatulede ahvatlustest ning muudest asjadest, mis tagasid igale tänapäeva teismelisele harjumuspärase elustiili. Kooli territooriumil olid keelatud mobiilid, arvutid, mp3 mängijad. Kiusatuse vältimiseks puuduvat tubades isegi seinakontaktid. Võib-olla kuulujutt, võib-olla ka mitte. Telefoni saab kasutada kord nädalas ja pool tundi. Graafikujärgselt. Muul ajal erandjuhtudel. Paberkirju võis saada nii palju kui tahad, pakke üks kuus ja mitte keelatud asju. Arvutid olid üksnes kooli arvutiklassis. Mõeldud õppetööks ja piiratud netikasutusega.

Esimese semestri õpilastele suletud koht. „Põhimõtteliselt nagu noortevangla, ainult et pead ise peale maksma,“ oli Taaniel öelnud, kui kooli õpilaste käsiraamatut luges. Juhtkond arvas muidugi teistmoodi.
„Sellises veidi kammitsetud õhkkonnas tekivad tihedad sidemed ja alguse saavad eluaegsed sõprussuhted,“ õhati koolitutvustuses. Tõesti, ega sellises vanglas olles muud üle ei jäänud, kui kaasvangidega suhteid luua. Õige koht, kuhu kõrgid von Erbachid said oma ainsa lapse saata.

Kolosaalse hoone tagant paistvad tumedad vihmapilved ja kerkiv tuuleiil ei parandanud üldmuljet. Poiss tõmbas pea õlgade vahele ning jätkas kiirel sammul kooli poole kõndimist.

Taaniel von Erbach – juba lõppeval suvel oma 15sünnipäeva tähistanud noormees, keda pidas võluvaks iga temaga kohtunud naissoost olevus, isegi kui ta seda ei tunnistanud. Taaniel teadis seda ning oli varmas oma teadmisi ära kasutama.

Vanas koolis lisamagustoit? Ütle vaid söögijagajale kuivõrd hästi uus soeng talle sobib. Vaja saada vastuseid kontrolltöö ajal? Tee kõrvalistuvale plikale silma ja kasseeri sisse klassi parim hinne.

Ta võis olla ka jalustrabavalt kena ning vaimustav... Kuid Taaniel oli harjunud peitma oma südamlikku poolt pideva sünge pilgu taha. Kulm kortsus, julm ja otsekui kivist südamega. Ning ärge öelge, et see ei lähe plikadele peale... Kas rohkem meeldiks neidudele kutt, kes pidevalt naeratab ja särab või kutt, kes enamjaolt on salapäraselt sünge ja vahel harva laseb muigel särada. Muidugi, jättes hoolikalt mulje, et selle sädeleva naeluhelgi põhjustas just too tüdruk... Vastavalt Taanieli kogemustele, kiputi eelistama teise kategooria inimesi ning Taaniel oli selleks kategooriaks vajaliku käitumise lausa meisterlikult omandanud.

Kümbleva metsnõia skulptuurini jõudes, mis ühtlasi oli ka purskkaev, poiss seisatas. Ahvatlevalt naeratava kuju käes olevast sarvest valgus vett tema marmorist juustele ning üle rindade ja ristatud jalgade vulinal vette. Taaniel turtsatas. Range erakool ja siis mingi erootiline kuju peasissepääsu ees? Nagunii mingi rikkurist lapsevanema tõusiklik nõudmine, et too monstrum paigaldadaks väärika hoone ette. Rikkuritest vanemad ja nende soov oma võsukesed kuskile pärapõrgus asuvasse kooli peita.

Taanielil oli endiselt selgelt meeles šokk ja uskumatusetunne, kui selgus et vanaisa surma tõttu saadetakse ta internaatkooli. Ta oli terve oma senise kooliea saatnud mööda New Yorgi kesklinnas asuvad preštiižses Trinity nimelises erakoolis. Ootuspäraselt pidanuks Taaniel seal ka keskkooli läbima aga ei. Teda ootas ees pagendus tuhandete miilide taha. Ning miks? Sest tema vanemad, pidevalt reisivad ärihaidest vanemad, ei saanud enam järeltulijaga hakkama, kui suri ainus inimene, kes nende poolkogemata sündinud pojaraasu kontrolli all hoidis. Taanieli vanaisa, tema isa Alexandri isa, William Otto von Erbach.

Siiani terve kui raudpurikas, oli William juunikuus infartki saanud ja poisi elust ootamatult lahkunud. Taaniel pööras täiesti ära, kui uskuda tema vanemate väiteid. Et seda ärapööramist täpsustada ja selgeks teha, kui suureks tülinaks poeg õigemini muutus siis tema vanemad pidid lausa kahel korral oma ärireisid katkestama ja politseile Taanieli käitumise kohta selgitusi jagama, miks järjekordne kalli raha eest palgatud lapsehoidja ei suutnud Taanieli joomingutest ja laamendamistest eemal hoida.

Need lapsevõõrad, vaid paberi järgi lapsevanemad võisid samas täiesti siiralt uskuda, et kõige kallima tunnihinna ja rohkemate diplomitega hoidja suudab ühe leinavalu käes vaevleva teismelise kella 11ks voodisse kupatada. Nagu poiss hiljem teada sai, anti tema vanematele selge käsk – poiss kontrolli alla või ootab ees suhtlus lastekaitse ja politseiga teemal, kas nad on ikka vanemateks sobivad.

Augusti viimasel nädalal, kui Taaniel ühe koolivenna Upper East Side korteris suve korraliku pauguga ära saatis, sadasid tema vanemad sinna sisse ja tõid Taanieli koju. Või pigem tarisid, kui arvestada noormehe joobeastet. Nad halasid, eriti ema, ning kurtsid, kui haiget teeb neile poisi käitumine. Taanielit ei huvitanud see kas ja kui palju ta vanematele haiget tegi sellega, et oma noorust maha pidutses, selmet et hea tuleviku nimel tööd teha. Ta üritas seda oksendamiste vahepeal ka vanematele selgitada aga keel oli vist liiga pehme. Hiljem voodis sai Taanielile selgeks ka see, et isegi kui ta jäänuks uskuma nende armastust ja hoolivust vanduvaid väiteid, poleks see teda lihtsalt kottinud.

Kes käskis paariaastase põnni vanaisa hooleks jätta, et ise karjäärimaailma redelil kõrgematele astmetele ronida. Ja oleks siis ainult see, et päeval hoiab vanaisa ning õhtul hüpitab isa põlvel ja ema annab head-ööd-musi. Taanieli vanemad olid ehtsad visiitvanemad. Nad põhimõtteliselt loobusid poisi kasvatamisest, eelistades alati karjääri. Ema ja isaga kohtus poiss jõulude ajal, sünnipäeva paiku ning siis ebaregulaarselt ehk kaks korda kuus. Mitmed poisi sõbrad olidki arvanud, et ta on orb ja vanemate surma tõttu Williami kasvatada.
Nüüd ootamatult oli vaja neil hakata täiskohaga vanemaid mängima aga ei! Selle asemel, et alustada viimaks ometi 15 aasta jooksul tehtud vigade silumist, andsid nad jälle vastutuse käest ja kinnitasid veelgi minevikus tehtut: karjäär on prioriteet, Taaniel on teisejärguline.

Seetõttu ootaski teda ees majapidajanna pakitud kohver ja teadmine, et oma keskkooli veedab ta Delarani Erakoolis. Surunud Taanielile kätte õpilase käsiraamatu ja küllaltki paksu „Delarani Erakooli reeglid“ köite, utsitasid nad teda autosse istuma. Neil oli kiire, Kuala Lumpuri lend ootas.

„Et siis tänupühadeni,“ ütles isa reipalt.

„Ma panen Malaisiast midagi kõrvale sinu jaoks. Kommi ehk,“ lubas ema närviliselt naeratades. Taaniel nägi, kuidas ta käekella piilus ning poisi nägu kivistus. Sõnagi vastamata istus ta autosse, pööramata tähelepanu isa väljasirutatud käele ning kallisatada soovivale emale. Autojuht sulges ukse ning noormees sulges silmad. Tal polnud mingit mõtet nina vastu klaasi pressida ja vanemaid vaadata. Nad ei jäänud valge taskurätikuga lehvitama. Nad pöörasid selja enne kui sohver jõudis mootoritki käivitada, et omavahel äriasju arutades tuppa jõuda ning enne lennujaama jõudmist ja äriklassi pehmetele toolidele istumist riided vahetada. Nii olid nad alati teinud, Taanielile selja keeranud ja tema elust ärisse kõndinud.

„Palun, härra von Erbach.“ Taaniel krabas kannatamatult tema poole siruttud kohvri.

„Ma annan teie vanematele teada, et jõudsite kohale.“ Hetke ootas ta vastust aga Taaniel pööras selja. „Head päeva härra,“ kostis veel ja siis ta lahkus.

Paar trepisammu veel üles astunud sirutas Taaniel käe, et avada viimane takistus tema ja oma tulevase „kodu“ vahel.

Lukus. Uhke tammeukse mõlemad pooled olid kindlalt lukustatud.

„Kurat,“ vandus Taaniel, avades esimest korda pärast New Yorgist väljasõitmist suu. Ta virutas pettumusest tanksaapaga vastu ust ning oli juba valmis trepile istuma, kui kuulis seest teravat kontsaklõbinat liginemas.

Taaniel tõmbus tagasi ja võttis sisse oma tavalise uue-tuttava-positsiooni: keha sirge ja kange, kitsaste huultega suu veelgi rohkem kokku surutud, silmad kergelt vidukil ja kulm kortsus. Ta ei pannud ka käsi risti, nagu tavaliselt inimesed teevad – see näitab ebakindlust – vaid pani ühe käe taskusse ja teisega hoidis kohvri käepidemest. Kolm korda sügavalt sisse hingates jäi ta ootama kedagi, kes parasjagu lukku keeras.

Tammepuust uks avanes suure kriiksatusega ja Taaniel väristas õlgu. Vastik. Erakool, mille aasta maks on jõhkralt palju ja natuke õli osta, et ukse avamine kõrvakuulmist ei tapaks on liiga kallis?

Kauem tal vinguda ei lastud, sest ukse tagant ilmus välja naine, kes esimese asjana nina kirtsutas ja teatas: „Palun võtke teadmiseks, härra de Bismarck, et meie koolis on ustel koputid,“ ta osutas kotkakujulisele rauast koputile mis uksel ilutses. Taaniel heitis sellele korra uudishimutseva pilgu ja pöördus siis tagasi naist kuulama, üritades samal ajal teda ka silmitseda.

Range tumehall pintsak ja põlvini ulatuv samast riidest seelik. Tumepruunid juuksed olid kinnitatud mehhikopäraselt – keskel lahk ning taha rangesse krunni tõmmatud. Võõras naine jätkas manitsemist: „Seega, palun mitte edaspidi jalaga taguda. Võiksite olla vähemalt nii tsiviliseeritud, et kui koputit ei silma, siis kasutate oma sõrmenukke.“ Ta koputas näite tarbis uksele ja koputuse kaja levis vaiksesse hoonesse.

Poiss põrnitses naist, kes lasi vaikusel vaid mõne hetke kesta. „Ma olen Evette Carnes. Õpilaste jaoks direktriss Carnes.“ Ja alles nüüd kutsus ta poisi sisse.

Taaniel oli endiselt niivõrd torssis, et peaaegu ei pööranudki tähelepangu fuajee hallile kivipõrandale, tumedatele tahvelseintele ning lampidele, mis imiteerisid küünlaid. Kedagi polnud näha.

Direktrissi kabinet esimese korruse teises otsas oli aga puitpõranda ning heledaks värvitud seintega. Seinaäärsetel riiulitel olid raamitud pildid ning erinevad teosed, nurgas seismas üksik pleekinud välimusega gloobus. Naise käeviibe juhatas poisi ühte kahest heledast tugitoolist.

„George Richard Delaran oli ristiisaks kolmele vennale, kelle ema suri sünnitusel ja isa jahisõidul. Orbudeks jäänud poisid kolisid ristiisa juurde. Nad muutusid lähedasteks ja George ei tahtnud – osalt ka noorima poisi viletsa tervise pärast – neid kaugele kooli saata. Seega otsustas ta ise ühe luua, kasutades selleks oma eluhoonet. Delarani kooli esimene õppeaasta oli 1815 ning õppetööd alustas 4 õpilast.

Kirjanikust George jättis endale vaid mõned eluruumid ning lasi metsa ehitada suvemajakese, kus kirjutas aastatel 1830-1845 oma tuntumad teosed „Lossivaimude ülestunnistused“ ja „Viimase päeva viimane hetk“.
Pärast Delarani surma 1854. aastal, võttis kooli üle vendadest vanim Charles Cheyne ning Delaran jäigi erakooliks.

1975.aastal avati Delaranis esmakordselt ka tüdrukute vastuvõtt. 1980. aastal valmis uute klassiruumide tarbeks ning ruumipuuduse lahendamiseks kõrvalhoone, mis ühendati peahoonega galerii kaudu. 2002. aastal lõpetati kapitaalremont kõigis kooliterritooriumi hoonetes.

Meie kool on üks väiksemaid erakoole üldse. Kõige rohkem oli meil õpilasi 1992.aastal, kus õppis 125 õpilast aga praegu oleme jäänud 72 juurde. Igas lennus 24 õpilast, 12 poissi ja 12 tüdrukut. Kokku on kolm lendu. 9.klass on I lend, 10.klass on II lend ning meie lõpuklass 11.klass on III lend. Eel-„

„Misasja?“ segas Taaniel teravalt vahele. „Aga neljas aasta?“

Direktriss tegi imestunud näo. „Kas sa siis ei uurinudki kooli kohta, kuhu õppima tuled?“

Poisi nägu lõi õhetama ja kui ta ei vastanud, jätkas direktriss: „Me usume, et Delarani õpilased on piisavalt võimekad ning meie kooliga sobib paremini keskkooli programmi kolme aastaga läbimine. Niimoodi anname ka võimaluse varem ülikooli astuda. Soovijatele pakumeka neljandal aastal toimuvat vahetusaastat Euroopas. Kui aga keegi ei suuda meie tempoga sammu pidada, on tal võimalus läbida neljas keskkooliaasta mõnes meie partnerkoolis.“

Direktriss tegi pausi aga rohkem küsimusi ei kõlanud ning ta jätkas: „Iga aasta korraldame ka stipendiumikonkursi ning üks vähemate võimalustega andekas õpilane saab kolmeaastase tasuta stipendiumi, mis katab kõik kooliga seotud kulud. Alates õppemaksust ja lõpetades ekskursioonide taskurahaga.

Täpsemat infot saad oma käsiraamatust, mis sul kindlasti olemas on või lennuvanema käest, kui ta määratud on. On sul veel küsimusi?“

„Ei.“

„Väga hea aga ma arvan, et need tulevad kui sa pole tõepoolest koolis toimuvaga tutvunud.“

Taaniel turtsatas ja direktriss muigas. Paar hiireklikki ning surisev printer väljutas paberilehe, mille naine üle laua Taanieli poole lükkas.

„Nii, siin on sinu tunniplaan,“ lausus direktriss Carnes kergelt ja võttis äsjaprinditud paberilehe. „Ma soovitan sul mitte tundidesse hilineda, õpetajad ei suhtu sellesse kuigi hästi. Kui sa imestad, miks pole kusagil kirjas, kus tund toimub, siis see on seetõttu et sa saaksid kiiremini teiste õpilastega tuttavaks. Küll nemad teavad. Proua Smith, ühiselamu eest vastutaja ootab sind vestibüülis ja näitab ette sinu toa. Võid minna.“

Noormees sirutas end kiirelt ja napsas veel üsna sooja lehe, et sellele pilk peale heita. Paberilehe kätte saanud, valmistus poiss tõusma, kuid vajus koheselt tagasi istuma.

„Kuigi ma arvan, et te olete äärmiselt korralik inimene, tundub, et te olete hetkel ühe vea teinud,“ lausus Taaniel kergelt kulmu kortsutades, kui tema rohelised silmad vilkalt üle tabeli liikusid.

Direktriss Carnes kergitas kergelt kulme, olles justkui üllatunud: „Nii, ja see viga on?“

„Mul ei saa olla päevas nii palju tunde!“ teatas Taaniel põlastavalt ja viskas paberilehe tagasi lauale.

Direktriss võttis paberilehe kätte ja saatis sellest pilgu üle. Taaniel aimas, et tõenäoliselt sellele olukorrale naine vihjaski, kui ütles, et keegi pole veel küsimusteta lahkunud. Pärast ebavajalikku ülekontrollimist sirutas direktriss tunniplaani tagasi poisi poole. „Tunniplaan on täiesti õige. Ma ei saa aru milles on probleem,“ lausus Carnes kergelt ning kallutas pead veidi viltu, et kuulata Taanieli vastuväidet, just nagu iga õpilane tunniplaani nähes seda tegi.

„Kergelt seadusevastane või mis,“ lausus Taaniel pilkavalt.

„Aga absoluutselt mitte! Muidugi, me ei tee minimaalse õppekava järgi ja rihime pigem maksimumi aga ma võin garanteerida, et kõik on korras,“ ütles Carnes rahuloleva tooniga ja kallutas pead teisele poole, oodates edasisi väiteid.

Kuid naise üllatuseks tõusis Taaniel püsti, murdis paberilehe kokku ja pistis pükste tagumisse taskusse. „Hüva siis.“

7 pregleda
 
Komentari

Još nema komentara.
Ostavi komentar, započni diskusiju!

Blog
Blogovi se ažuriraju svaka 5 minuta