Kadunud igavikku

Andersi surmast oli möödas vaid paar aeglaselt kadunud päeva, kui Kerstin ootamatult geograafiatunni alguses klassi sadas. Esimesena langes juuksed süsimustaks värvinud õpetajanna pilk keskmise rea ühle tühjale pingile, kus oli Andersi raamitud pilt, ümber ka leinalint. Sedasama pilti kandsid Andersi klassikaaslased tunnist tundi kaasas, justkui soovides Andersit endaga hoida ja mitte lasta tal minna.

"Vaikust palun," ütles Kerstin klassi ette astudes. See oli antud hetkel pigem harjumuspärane lause, kui vajalik sõnavõtt. Klass oli niigi vaikne ja rahulik. Ebatavaline üheteistkümnenda klassi puhul aga sugugi mitte ebatavaline klassi puhul, kelle hulgast just üks lahkunud on.

"Andersi matused on laupäeval kell kaks Mõismäe kalmistul. Andersi vanemad paluvad pärgi mitte tuua, kuid te kõik olete oodatud," ütles Kerstin rusutud toonil. Mõned õpilased hakkasid nutma ja ruumi jäi valitsema vaikus ka pärast seda, kui klassijuhataja kontsaklõbinal lahkus.

"Matused.. See on nii lõplik sõna... Siis on Anders mulla all ja tagasi ta ei tulegi," Liina heitis pilgu Andersi pildile enda ees. Ka Annabeli koht oli endiselt tühi. "Ma ei suuda ette kujutada, mida Annabel tunneb," mõtles Liina, üritades silmi pilgutades pisaraid tagasi hoida. See ei õnnestunud tal ja peagi voolasid mööda neiu põski pisarad. Kuidagi raske on, kui üks on surnud... Kuidagi raske on, kui teine on närvihaiglas ja tuleb tagasi teadmata ajal. "Kuidagi nõme on see elu. Miks peab nii minema," Liina nuuksatas valjult, tõmmates endale Reio tähelepanu.

"Kullake, ära nuta nüüd! Kõik saab korda!" Reio oli koheselt Liina ümber ja pani tüdrukule käed ümber, paitades kallima nutust vappuvat selga. Ülejäänud klass vaatas neid neutraalsel ilmel. Ei Reio ega Liina olnud Andersile just parimad sõbrad ja kuigi Liina sai Annabeliga väga hästi läbi, oli nende kahe käitumine natuke veider. Selle asemel, et koos ülejäänud klassiga leinata, kurb olla... Tabati neid kahte nii mõnigi kord koridoris käratsemas ja naermas. Nagu neid see ei puudutaks. Selle asemel olid nad pigem õnnelikud, et ise elus on ja üritasid oma elust viimast võtta! Aga Andersi elamata jäänud elu?

"Nagu neid see kuradi päralt ei puudutakski! Üks noor inimene, nende klassikaaslane on surnud ja nemad kudrutavad edasi nagu kiimased tuvid! Ja saab korda? Kuidas saab korda saada Andersi surm? Ta ei tule ju surnust tagasi," mõtles Kasper tigedalt, vaadates Reio ja Liina suudlemist. Kasper pööras paarikesele selja ja keskenud aknast välja vaatamisele. "Anders, mees. Endiselt on tunne, et sa tuled kohe kooli tagasi. Astud klassiuksest sisse, natuke räbaldunud seljakott seljas ja naeratad kavalat naeratust. Anders, kuidas sellega harjuda, et sind ei tule tagasi? Anders, ütle kuidas me harjume sellega, et sa ei astu enam sisse? Anders, kuidas kuradi päralt peaksime me harjuma sellega, et sind enam lihtsalt pole?"

Like! 8