KESSEMILLEMAA

Kessemillemaa ookeani põhjas on üks kummaline maa. Seda kutsutakse kaheksaõnne mandriks. Sellel on oma kuppel, oma Päike ja oma hapnikku tootev katel. Ja ilmatu suur on see maa. Kui kolmsada nelikümmend Eestimaad otsakuti panna, siis ikka ei saaks sellest veel küllalt tolle pikkuseni küündimiseks.

Puud on seal helesinised ning inimesed sinilillaroosad, kollaste juuste ning värviliste kulmudega. Nende hingede nägudel on kõiketeadev ilme. Mitte ülbe, üleolev ega isegi joviaalne, vaid lihtsalt tark. Nad teavad, kuis olla, luua ja astuda. Neil ei ole kunagi kiiret ega ole neil tarbetuid asju. Väikesed majad ja mõttejõul töötavad kolmrattalised autod on nende suurimaks varaks. Ja lapsed on neil rõõmsad ja vallatud.

Nende kuningas on alles noor otsinguis mees, kollase habemetuti ja paiskvel käsivartega särasilmne Hooler. Hooler loeb palju, mõtleb tähtsaid mõtteid ja langetab tarku otsuseid. Ta on töökas ja visa, tark ja õiglane.

Riigiasjust vabadel hetkedel armastab Hooler tuult, Päikest ja kahesabalist vikerkaart. Mõnikord käib ta sellel kaarel liugu laskmas. Vahel laskub ta üht saba pidi jõkke, siis jälle teist saba pidi rohelise veega järve. Vetevoogudesse laskumisel kerkib tihti nondest piimjat udu. Too kuningas armastab ujuda. Nagu ta armastab ka Teda – kõige ilusamat. Marjara on kähara pea ja malbete silmadega sulnis olend. Kui ta kõnnib, siis maa vetrub rõõmust, kui ta räägib, siis linnud vakatuvad kuuldele. Kuningas Hooler võib teda lõppematult imetelles kuulatella ja vaadelda. Teda, kes on kõige ilusam ja targem hingedest, kes iial loodud. Marjara juuste silitamisest ja õrnalt embamisest ei saa kuningas iial küllalt. Vahel tuleb Marjara temaga vikerloomale turnima ning pikkadesse jõgedesse ujuma ning need on lummavad hetked – alati lõbusad ja helged.

Saagikoristuse aegu, õhetavatel päevadel kõnnib Hooler kaheksaõnne mandri põldudel. Käed risti rinnal uitab ta vesistel riisiväljadel, kuivadel viinamarjanõlvadel ja lokkavatel rukkipõldudel. Ta vaatleb, mõtleb, jagab kiitust töölistele ja harvil kordadel ka õpetussõnu. Näiteks soovitab päikest, tuult ja emakest loodust tänada. Suurt ihurammu töölised kasutama ei pea. Töö väljadel teevad ära lihtsad, aga tõhusad masinad, mis toituvad päikese, tuule ja mõttejõu sümbioosist.

Käikudelt naastes ulatab Hooler Marjara juustesse mõne rukkipea või rukkililledest pärja, puistab pehmetesse pihkudesse pärlendavaid riisiteri või toob vaagnal kõige küpsemaid viinamarjakobaraid. Käsikäes kõnnivad nad igal õhtul Päikeseloojangu poole ja kuulatlevad ritsikate vaimurohkeid kontserte. Kaheksaõnne mandri haritumad ritsikad on väljaõppinud muusikud. Igal õhtul tund enne päikeseloojangut annavad nad uhke kontserdi kahesabalise vikerlooma seljauimel. Ja iga kord selle kontserdi lõpetuseks sulpsab kogu see orkester koos oma publikuga soojadesse järvevoogudesse. Plärtsatus, mis kostub on aplausi, kosutuse ja emotsioonitulva tunnusmärk. Mõistagi tuleb hiljem vähemalt publikul kosutav uni. Ritsikad teatavasti ei maga kunagi. Nemad on suve teisel poolel ja sügise hakul iseäranis usinad ning ööd läbi harjutavad selleks, et saada veel meisterlikumaks, et anda järjest paremaid-paremaid kontserte.

Puhkepäevadel, aga käivad Hooler ja Marjara tuuleratsudel kappamas. Nood tuliloomad on tehtud pilvedest, ududest ja vikerkaareräbalaist. Nii on nad ergavalt kirjud ja õhulised. Hirnuvad vaikselt ja lendlevad kergelt-kiirelt. Ülalt vaadates on hõlbus jälgida metsade müha, merede kohinat, järvede loksumist ja jõgede voolamist. Ning sood ja rabad, mis kahel jalal kõndides on lummavad, muutuvad ülalt vaates veel müstilisemaks. Sookailu hälliv salakavalus on sealtvaates veel kütkestavam. Nii ei tule Imeks panna, et Hooler ja Marjara igal korral raba kohale jõudes selle värve, lõhnu ja muinasmaisust tardunult imetlema jäävad. Eriti nüüd, suve lõpul ja sügise hakul on see paik oma lummuse tipul. Ja ujumislaugastes kümmelda armastavad Hooler ja Marjara üle kõige. Nagu ka teineteist emmata - ikka ja jälle.

Like!