Kessemillemaal ei ole tanke, sõdureid ega ühtki muud sõjarelva. Ometi
ei ole see rahvas naivistlik ega kaitseta. Nende relviks on tukslevad
südamed ja vaenlase saabudes hiilgele puhkevad silmad, mis vahedamad
"pärisrelvist." Tõsi, need ei tapa ega haava, lihtsalt muudavad
vastalise sugestiivsel kombel võitlusvõimetuks. Esiti panevad nad
agressorid magama, pikemaajalisem mõju on pöördumine päikeseusku ning
sõjakuse kaotus paljudeks aastakümneteks. Säärast võitlusviisi ja
igikestvat naeratust käis Hooler poisipõlves õppimas Maal, kõrgetes
mägedes, põetud peaga guru juures. Siitpeale ei pelga ta kedagi ega
midagi, on tasakaalukas ja visa. Ning ta naeratab alati, misiganes ka
ei juhtuks... Ning on õnnelik alati, misiganes ka ei juhtuks... Just
seetõttu käib alati hästi Hooleri, Marjara ja nende rahva käsi.
Lihtsalt... Nad on naeratuse ja säravalt hiilgavate silmade maa ehk
kaheksaõnne mander! Neil on lugemata arv hobisid ja hingehaaravaid
lõbustusi, sealhulgas kino, teater, raamatud, sport ja kõik muu...
Ning lustlikkus ja fantaasiaküllus saadab neid alati. Näiteks on kõik
Kessemillemaa kodanikud võimelised lõbuks väikesi vikerkaari vestma.
Vahel seisab Hooler jõe ühele, Marjara teisele kaldale ning
vastastikku paiskavad nad õhku vetenõresid - nood põimuvad päikesega
ja loovad kristalselt pärlendavaid kaari, millel kondavad värvilised
kuukulgurid, kollased jänesed, lillakad rebased ja hõbeniitidega
laulujoru! Sulps kargavad nood kirjud tegelased sooja vooga jõkke,
sealt tõmbuvad taas laulujoru niitidega vikerkaarele tagasi, otsekui
vallatud bumerangid! Tolles jojoo rütmis hõisklevad ka Hooler ja
Marjara, kes viimaks jõuavad kose all tukslevasse ujumisnõkku, mis on
täidet rohelise vee ja hõbe- ning kuldkaladega!

Like! 1