Hommikuti ma muidugi taksoga tööle ei sõida. Ärkan vara, ajan juuksed lahku, suunurgad joonde ja kappan, alguses Kopli liini bussiga kesklinna, ja seejärel linnast teise bussiga Järvele. Tsirka kolmveerand tundi sujub vabalt sõidu peale ära. Aga kui peale tööd kuskile ula peale lähen, väikese varba välimised nukid ja päeva jooksul ümmarguseks kammitud kannad numbrijagu suuremates talvesaabastes tulitamas, siis pärast seda kipun ikka taksoga kodu poole sõudma. Vahel on meri põlvini. Teinekord ka mitte...

Igastahes.. Tundub, et mul on nüüd uus hobi. Viin läbi küsitlusi , nimetagem seda siis taksojuhi testiks. ja mind taksosõbralikuks taksojuhtide vaatlejaks. Noh, võrrelgem seda linnuvaatlusega. Et hüüad, häälitsed, ja vaatad-kuulatad, kas vastu kostab. Kas liigutab laisalt tiibu (rooli) või sõtkub täiega. Kas laseb teisel laulda (st. keerab taksos raadio valjemaks, sest ei taha suhelda) või keerab oma kaela esimesena sinu poole, sulgi eos juba puhevile ajades...Hmm, see on nii erutav, süüvida taksoraideri hingeellu:)
Siinkohal toon lühidalt paar näidet.
Üks murumütsiga poiss seletas lahti, et ta ei viitsi pead pesta, sellepärast ongi alati mütsiga. Väga tore noormees oli. Jätsin talle pisut jootraha.
Teine, ilma mütsita noorem mees, käib taksojuhi ametit kooli kõrvalt pidamas, kus temast saab mehhaanik. Mul oli nii hea meel seda kuulda, et keegi ka nn musta töö tegijaks õpib. Mis oleks elu ilma koristajateta? Ähh? Mis oleks maailm ilma prügiauto teenuseta? Jeahh? Mis oleks talv ilma ilmaennustajate ja lumerookijateta talvisel aal, Eestis? Prrr.. Isegi ei taha mõelda selle peale...Jätsin temalegi tõrtsu tippi.
Kolmas taksojuht, albiinoblond minuvanune, mainis ära, et ta elab minu lähedal ja täitsa üksi... Noh, jah, et ema sel kella ajal juba magab...või nii..
Neljas taksojuht kurtis, et elab pisikeses ühiselamutüüpi korteris, mille üür on otsatult kõrge, ja et taksoteenuse osutamise rent on veel kõrgem, ja et, üleüldse, selle kuradi parsa rentimise hind, millega ta taksoteenust osutab, on mäekõrgune, ja et see, vittu, see vererõhk, see on nii kõrge, kui kõik mäekõrgused kokku, ja et kas te tütarlaps, kutsuksite mind nüüd kohvile, ma mõtlesin just pausi teha, kui kutsung oli, aga seal kuradi statoilis on selle kohvinimelise lake hind na kuradima kõrge, äkki te, neiu, kutsuksite mind nüüd kohvile..
Oooooohhhhh...No ei jätnud jootraha. Väljusin vale maja ees, et segada rebasena jälgi.
Täna tellisin takso. Samast firmast. See firma kasutab alltöövõtukorras ka teisi taksoteenuse pakkujaid, kes samas, soodsas hinnaklassis, on valmis sõitma. Ehk siis- taksofirma nimi polegi antud juhtumil oluline. Kuigi, pean mainima, et kui ma kutsungi alguses ütlen, et ma olen nende püsiklient Maarika, siis saadetakse sõiduk märksa kiiremini maja ette, kui puhul, mil ma seda ei ütle. Loen siit välja armastust oma lojaalsete püsiklientide vastu...
Et täna siis...Sõitsime. Vanem härra oli. Viisakas ja vaikne. Sõitsime ühest majast mööda, mida polnud mina varem väga märganud. Mustamäe Kadaka Selveri vastas oleva korterelamu rõdudel olid jõuluvehkendised, sinised seal, teisal valged, vilkuvad, kolmandal punased tähekujulised.. Kõik see hoone oli kirju nagu juudi jõulupuu, mõni rõdu ja aken oli pime, ju seal elavad vaesemad, mõtlesin, kes ei jõua nende helkivatega võistelda... Tükk aega istusin tasahilju, taksoraadio mõtiskluste taustaks, kui küsisin, linnuvaatlejana: * Missugune aastaaeg meeldib Teile, kui taksojuhile, Tallinna linnas sõites, kõige enam?*
Vastuseks kõlas: * Öö.*

Aastaaeg ei loe.

Like!