Vannitoa võlud

siis noil kordadel
mil end ma pikemalt küürin
pattudest puhtaks muredest priiks
varjab tegusid mu sõber
vannikardin
näost valge kui kriit
tõmban käega alt põlveõndraid
ülaltpoolt kintsu on puus
a
joon
silitan sidrunikoorelist
tselluliiti
pobisen mantraid
heledal häälel kuis
tammsaare krõõt kes toidulisaks vist tarbinud
kriiti
vahepeal pissin vannipõhi on kollane
vanast ajast niigi
kaenlaaluseid karvanääpse mõnuga harjan
rindu ülespoole triigin
vahepeal küüsi lõigata püüan
kui oleks veel keegi kodus
appi ta hüüaks
hoidma punnkõhtu kõrvale
mis langemas vaatele ette
lõikan suure varba küüne pealt asümmeetriasse
moodsaks ja kõveraks
pisut varbastki tükk kukub vette
vannikardina varjus
laulan siis huilgava hülgena
pika varrega harjaga sügamas selga
altkulmu
märkan
vannikardina serv tundub rokane
eelmisel korral vist kakasin vanni
käib hetk* mõte peast läbi
kuid pelgan et pigem siiski
villa täis sokipaar pesus andis
värvi
vannikardina taha peitun mobiilihelina eest
uksekella kõlinast
televiisori helendavast ekraanist
delfi uudistest
porri täis maailmast
varjun
maailma muredest
ootustest
joobun soojast voolavast veest
vannikardin mu sõber
teab
kuidas (kardina)puu otsast alla tullakse
ühtegi gruppi
kuulumata
täies alastuses
kalad pildis
õhku ahmimas
imetelles

Like!