juba süüdati tänavail tuled
tuleb udune vihmane öö
hästi vaikselt sa möödunu suled
keerad selja ning käega veel lööd
loodad hommikult paremaid ande
uues päevas on lootust on teid
palju hetki mis ägavad kandes
palju hetki mis naeruna meis
aga nõnda see ometi pole
et sa uuena hommikut näed
eilsed viivud kui ahelad järel
nõnda lähed ja seotud on käed
iga lõpp võtab tüki me juurest
võtab hingest ja südamest ka
raske mõista et andmises suures
ise ometi rikkamaks saad