Blog
lev tunne on olla elus ülev tunne on hingata taas hõisata lõbude melus käia nii et pea pole maas varem kõik mu sees oli hall ka armastus hallina näis nagu kurbuses nõretav pall meretormides huitamas käis minu pisar oli mu mereks tuulepujedeks masendus elu muutus tapvaks mereks õnn ei olnud mu lahendus värisesin ja kartsin ennast ise põlvili enese ees oli naeratus kulla hinnaks ära uppus pisara vees miks võttis ,miks oli see nõnda et pulbitses kurjus mu sees miks ei näinud ma elu hinda miks seiskusin enese ees näen päevade priiskavat valgust üha rohkem ma rõõmustan olen eneses avastand…
Mul pole sõnu ,mul on ainult varjud Ma olen peidus ise enda sees Kramp kõris kinni ma hingetuna karjun appi seda kes on alles teel Ma usun et ta tuleb ühel päeval on tunnist tundi lahti minu uks kuid teised käivad aina sisse-välja tilk haaval tassivad mu hingetuks
kes ma siis olen...olen see kes olen Eales ma ei nugista rabista ja kugista pabista ja kihuta järsku end ei n ihuta Ei ma kukerpallita kodus ka ei hallita hoogu kaua võtan vaid lausa kuid ja nädalaid Ma ei ole halaja nutan hinges salaja kaua küll ei nirista hambaid eal ei kirista mul on malbe võitu loomus milles mõni kaval soomus miks ma muidu pirtsutan vahest nina kirtsutan
Säästame sõnu, et laused ei vangistaks valet,
mõrule meelele argus ei tilgutaks mett.
Õrnale hingele ausus võib tunduda kare,
vaikus kui ammutab silmade siirusest tõtt.
Lõputult raagunud metsas ei mängita peitust,
lumevalguses reetlikud jälgede read …
Must valgel jäädvustab eneseleidmise heitlust –
veekristallidest pakane eemaldab vead.
Vaikitud sõnadest eraldan taevasse tähti,
paigutan mõtetes sõnutu tähendust muuks …
Pilvede vahelt sind päiksena säramas nähti,
valguse ootuses tühjusse klammerdun kuuks.
Kes nutavad surnute pärast,
seda viimast kinki neil andes,
pisaravoolus surnute laeva
elujõel edasi kandes?
Kes nutavad surnute pärast,
kui sõnad on saanud otsa,
kui alles on jäänud vaid vaikus,
kui enam nad meile ei vasta?
Kes nutavad surnute pärast
ja ometi lastes neid minna,
hing pääseks et lendama üles,
ära, kaugele, teise ilma?
Kes nutavad surnute pärast,
jäädes endas neid alati kandma,
kes nutavad surnute pärast,
neil' muud enam pole meil anda...
Meie nutame endi pärast
ja neile, kes läinud siit ilmast,
sest teame, et ealeski enam
ei kohtu me silmast silma.
Enam kui sõnad
Tahan puistata ma hingelt
kõik, mis sinna kogunend.
Tahan öelda hästi vingelt
sulle, kallis sõbrake.
Nüüd on meitel saanud malliks
vingutada viiulil,
justkui vaba vaim vaid salliks
tühjust hingeriiulil.
Niisiis taha jalga panna
proovid sõbramehelgi.
Kadedust sa taskus kannad
rusika sees meeleldi.
juba süüdati tänaval tuled tuleb vihmane udune öö hästi vaikselt sa möödunu suled keerad selja ja käega veel lööd loodan hommikul paremaid ande uues päevas on lootust on teid palju hetki mis ägavad kandes palju hetki mis naeruna meis aga nõnda see ometi pole et sa uuena hommikut näed eilsed viivud kui ahelad järel nõnda lähed ja seotud on käed iga lõpp võtab tüki me juurest võtab hingest ja südamest ka raske mõista et andmises suures ise ometi rikamaks saad
Issand vot see on kui mina joon mingi stripipiokkeri asja ma veel mäletan aga rohkem ei mäleta sittagi
Issand vot see on kui mina joon mingi stripipiokkeri asja ma veel mäletan aga rohkem ei mäleta sittagi