juba süüdati tänavail tuled
Kasvatame sibulat ja kasvatame tilli
lev tunne on olla elus ülev tunne on hingata taas hõisata lõbude melus käia nii et pea pole maas varem kõik mu sees oli hall ka armastus hallina näis nagu kurbuses nõretav pall meretormides huitamas käis minu pisar oli mu mereks tuulepujedeks masendus elu muutus tapvaks mereks õnn ei olnud mu lahendus värisesin ja kartsin ennast ise põlvili enese ees oli naeratus kulla hinnaks ära uppus pisara vees miks võttis ,miks oli see nõnda et pulbitses kurjus mu sees miks ei näinud ma elu hinda miks seiskusin enese ees näen päevade priiskavat valgust üha rohkem ma rõõmustan olen eneses avastand…
Mul pole sõnu ,mul on ainult varjud Ma olen peidus ise enda sees Kramp kõris kinni ma hingetuna karjun appi seda kes on alles teel Ma usun et ta tuleb ühel päeval on tunnist tundi lahti minu uks kuid teised käivad aina sisse-välja tilk haaval tassivad mu hingetuks
kes ma siis olen...olen see kes olen Eales ma ei nugista rabista ja kugista pabista ja kihuta järsku end ei n ihuta Ei ma kukerpallita kodus ka ei hallita hoogu kaua võtan vaid lausa kuid ja nädalaid Ma ei ole halaja nutan hinges salaja kaua küll ei nirista hambaid eal ei kirista mul on malbe võitu loomus milles mõni kaval soomus miks ma muidu pirtsutan vahest nina kirtsutan