Diana blog

Ma komistasin ja valusalt kukkusin
ma ei vaadanudüldsegi maha.
Vaevalt küll, et sel hetkel ma tukkusin,
kuid ehk vaatasin lihtsalt maha.


Sai haiget mu süda ja hing
Ka eneseuhkus kannatada sai.
Näe sulguski jälle nõiaring,
ja jälle ma ütlesin ain ult ai.


Valust pisarad valgusid silma,
valust olin lausa hingetu.
Ei märganud isegi sajust ilma,
sellest alandusest olin lausa keeletu.


Oleksin tahtnud karjuda ja nutta
ka laamendada ma oleks võinud.
Minu tunded tallati lihtsalt mutta,
sellest kõigest loobuda ma oleks võinud.

Sügis on käes sa vaata vaid,
langevad piisad ja märjaks sa said.
Õues vaid sajab ei midagi muud
lehed on langenud ja väljas on tuul.


Sügis on käes sa vaata vaid,
linnudki otsivad soojemaid maid.
Lastel nüüd saapad, mütsid ja kindad,
nüüd ju igaüks sooja hindab.


Sügis on käes sa vaata vaid,
kuskilt viiruse sa juba said.
Märjas ja külmas neil olla on hea,
kuid sinul on külm ja valutab pea.

Aknataga juba pime
tean, et täna sind ma ei näe.
Loodan, ehk juhtub ime
ja just täna ulatad mul käe.


Tuleb tere aknast uksest
näen su pilku läbi öö.
Tuba ärev igast tuksest,
kleidil lahti päästan vöö.


Surun pea ma nukralt patja
nuuksed sinna peidan ma.
Oled sa mu mure matja,
armsam kõigist oled sa.


Sind ei ole ei toas ei õues
mitte kuskil pole sind.
Nukrus ainult põksub põues,
selles nukruses murtud on hing.

Halli lootust näevad mu silmad,
ka siis kui päikeselised ilmad.
Minu jaoks elu pole enam miski
kuid ma ootan, ma ootan siiski.


Ma ei tea mis ees mind ootab,
õnne enam ei julge loota.
Sest korraks vaid, on mu juurde ta tulnud
ja siis jälle, ruttu äragi surnud.


Ära ehmata kui näed neid silmi
nagu mingit õudsat õudusfilmi.
Ja mu süda on puruks löödud
ning viimasedki rõõmud ära viidud.


Nüüd naer mul ammu lukutaga
ja ega pisaradki, need ei maga.
Naeran hoopis teist moodi
ja nutan siis kui lähen voodi.