-loti- blog
Paljud inimesed on mult küsinud, et mis mind õnnelikuks teeb, kuidas ma saan selle kõigega hakkama, kuidas ma suudan? Sellele küsimusele on old alati raske vastata, tunnen rõõmu pisikestest asjadest- olen õnnelik, kui hommikul taas silmad avan ,linnulaulu kuulen või näen, et minu teod toovad teistele sära silma. Viimasel ajal, aga rõõmustab mind vaid üks ja see pole asi vaid täiesti elus olev inimene. Hommikul silmi avades olen õnnelik, sest tean, kuskil on üks kallis inimene, keda ma armastan, kes mulle helistab ja küsib kuidas mul on, kes muretseb ja armastab mind , kellega mul on ühised unistused, ideed…
Mõtlen ikkagi,astudes raudteejaamale järjest lähemale,nii valus on olla,kui mitte keegi ei hooli ja sinu 3 kõige pisematki soovi täide ei lähe.
Jõuan järjest lähemale,näpus värisemas hüvastijätukiri. Võibolla leiate selle kunagi. Sammun veel lähemale ja nutumaik on suus,vajun lakkamatult nuuksuma, miks ta ei võiks mind märgata,ma olen niipalju selle nimel vaeva näinud. Lähen lõpuks raudteele. Mulle on alati rööpad meeldinud,need on ilusad,mis näitavad teed kaugustesse,kusagil kus võib peituda õnn.
Istun raudteele ja kinnitan selle kirjakese raudteekülge.Nutan juba päriselt ja eemalt on tulemas rong. Ma sulgen oma silmad ja tean et paari minutipärast on kõik läbi. Lõpuks ta tuleb. Ma avan veel viimast…
Tüdruk istub üksinda pimedas toas, kammib oma juukseid, ise põrnitsedes arvutiekraani. Silmad on täis valgunud valupisaraid, mis tulevad südamest, hingepeeglist, armastusetoast. Ta tõmbab kammi järjest tugevamini läbi juuste...pisarad voolavad üle põse, jättes järele musta juti. Kuid, ei ühtegi grimassi..mitte ühtegi häält.. kui üks hetk kamm kukub käest ja tüdruk variseb lauale hakates kogu hingest nutma. Ta kuuleb samme ja tõmbab värsevate kätega üle näo, silmade, pühkimaks viimsed kurbuse märgid. See on ema: " Kas sa nutsid?"..."Ei, see ei olnud mina, telekast" Kuid ta teeb, et see oli vale, kuid samas teab, et tal ei ole õigust nedele pisaratele, see…
Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud…
Oled sa kunagi mõelnud, mis teeb kõige rohkem haiget? Öeldes midagi ja soovides et poleks seda teinud? või öeldes ei midagi ja soovides et oleks ?Ma arvan et kõige tähtsamaid asju on kõige raskem öelda. Ära karda öelda kellelegi, et sa armastad teda. Kui sa ütled, võib ta murda su südame..kui ei, võid murda sina tema oma. Oled sa kunagi otsustanud mitte paar olla kuna kardad kaotada seda, mis sul selle inimesega juba oli? Su süda otsustab kes talle meeldib ja kes mitte. Sa ei saa sundida oma südant. Ta sunnib ennast ise..kui sa seda kõige vähem ootad, või…
Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus, et see teda oma paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled…
See on hetk, kus osa minust on päriseks katki, nii katki, et ükski maailma liimidest seda kokku kleepida ei suuda. Ma ei naerata isegi enam mitte oma kaisukarule, kes mind aastatega on tundma õppinud. Ma langen põlvili ja siis kukun selili maha. Minu ainukeseks kaaslaseks on see väike kaisukaru, kellel pole jõudu, et mind kallistada. Langetan pisara ning suunan pilgu abivalvega taevasse.. just sinna lõputuisse kõrgusse.. minu südame hääl, on jäänud tasaseks, tunnen vaid õrnalt tuksumist oma rinnal. Üritan sosistada oma kaisukarule sõnu, et armastan teda, kuid huuli liigutades ei kostu peale kähina miskit. Ma ei tea, mis toob homne,…
Laman keset hämara toa külma põrandat. Minu jäsemetes pole enam jõudu.. kõlaritest kostub monotoonne muusika,Minu kehast õhkub valu, valu, mis on purustanud minu hinge peegli miljoniteks killukesteks just nagu tolm. Ma leban siin külmal , libedal, põrandal, silmist voolavad pisarad mööda oimukohta põrandale. Tuul vihiseb aknapraost sisse ja laual hakkavad kustuma küünlad. Kas ka minu elutee küünal on kustumas, tekib koheselt uitmõte mu meelele ? Olen kui elav surnu. Tahaks karjuda, kuid häält ei tule- just nagu oleksid minu häälepaelad roostest kokku varisenud. See tunne muserdab mu meeli veelgi rohkem. Tahaksin püsti tõusta joosta minema siit kurjast, kalgist kohast, ilma…