sahvrivaim37 blog

Inimesi on igasuguseid. Sa arvad end teadvat ning 
oled kindel, et nad on usaldusväärsed. Nad käituvad Sinuga hästi ja Sa
hakkadki neid naiivselt usaldama, eirates oma mõistust mis hoiatab 
Sind.
Sa usud nende sõnu sellest et Sa tähendad neile palju. Tahestahtmata Sa
hakkad nendest hoolima. Kiindud nendesse. Kõik tundub ilus ja 
turvaline.
Kuid siis.... Käib mingi klõps ja nad on kadunud Su elust. Täiesti tühja
koha pealt, mil Sa mõtlesid et kõik on endiselt super. Sul ei jää muud
üle kui mõistatada miks? Olles pakkunud neile mitmeid võimalusi seletada
ära nende käitumine, nad keelduvad ning elavad oma elu edasi täpselt
sama moodi nagu enne. Ainus mis on muutunud…

Keset ööd ärkasin ma
ja ei suutnud uskuda
sind polegi siin - olen üksinda
tunnen end kuutõbisena

Süda põleb sees
ja see haiget teeb
tahaks uuesti magama jääda
kustutada sind ma
teadvel olles ei saa
unenägudesse peidan end taas

Siin nii kerge on olla
ja mu ingel mu kõrval

Pimedas toas kuulen linna häält
tean, et kuskil kaugel magad sa
kellegi ümber on sinu käed
tema asemel ma sooviksin olla

Süda põleb sees
ja see haiget teeb
tahaks uuesti magama jääda
kustutada sind ma
teadvel olles ei saa
unenägudesse peidan end taas

Siin…

Vahel on tunne,et keegi mind ei vaja
on olukordi kui karjuks "Stop".
Elu seostada võiks kellaga ,millel saad peatada aja
või jääb see ise puhkama -"Ei tea"
Vahel on siin ju nii raske,
aja siis peataks..........lahkuks siit,
puhkaks,et tulla tagasi......vabana.
Tagasi, kus oled sina,
sina kellese kord armusin.
Pean olema unustanud sinu
ei tohiks ma mõelda sinule nii palju
ei tohiks sind näha öösiti unes.
Kuid kas on see võimalik?
Kas suudan su unustad ?.......ei tea, ei usu.
Ka praegu mõteid sinult ära ma ei saa...
Nagu igatseks kedagi....
võibolla sind...kuid miks?
Igatsen su silmi, su pilku
mis tegema pean,et sind unustada
...........kuid miks?
Miks ma seda ei suuda?
Vahel kui mõtlen sulle üksi,
ning silmist voolab pisaraid
sooviksin,et poleks sind kunagi kohanud.
Olen…

Ma keeldun olema osa näotust massist
... käituma eakohaselt
... jooma pooltühjast tassist
... alla andma koheselt

Ma keeldun unistustest loobuma
... suruma end sobivasse raami
... nägema vaid päikest loojumas
... austuseta kummardama maani

Ma keeldun omaks võtma võõrast tõde
... tühjust täitma aseainega
... pingutamast kui mu vaim on nõder
... imedesse mitte uskuma

Ma keeldun enda mina maha müüma
... inetuses ilu nägema
... endast kaitsetumat lööma
... oma nahast välja pugema

Sina oled mu elu mõte
Sina oled õhk mida ma hingan
Sina oled põhjus, miks ootan homset päeva
Sina oled kõik, mille nimel ma elan
Kuid sina seda ju ei tea-
Sellest aru sa ei saa
Sa tead, et meeldid mulle
Sa tead, et olen sinu järgi hull
Kuid kas sa tead,
Kui palju on sinu pärast nutetud pisaraid..?
Kui palju on magamata öid
Kas sa tõesti aru ei saa,
Et sulle silma vaadata ei suuda
Sest kardan, et nutma puhken kohe
Ja teen midagi hullu
Sest sinu pärast on segi mu pea,
Tundeist lõhkemas mu süda

Mu silmad sind vaatamast ei väsi,
mu kõrvad sind kuulaks nii päeval kui ööl.
Tahan tunda vaid sinu käsi,
enda ümber,nii kodus kui tööl.

Sulle mõeldes mul ununeb kõik,
sulle mõeldes mul talletub meel.
Sinu headusest,hellusest puudust,
tunnen üksinda olles ma veel.

Kuigi kaugus mis on meie vahel
ja me kokku nii tihti ei saa.
See tundub kui lõputu ahel,
seda südames muuta ei saa.

Läbi pisarate ja valu
tuleb teadmine tõdedest
millest koosneb me elu
tõe ja vale kaksikõdedest

arusaam valest teeb valu
ja närib südant sees
aga tõest saadud valu
ei pure hinge sul seest

tõest me teadmine tuleb
mis nii haiget ei tee
vales usaldus sureb
ja nii valus on see...

Olen väsinud ootamast,
olen pettunud lootmast.
Kätest ramm kadus siruten neid sinu vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu.

Nüüd ei vannu, palu.
Nüüd on mööda valu.
Ainult tuhk jäänud kõigest hinge maha.
Elu puhk sellegi viib mitme mere taha.

Iga mälestus on isemoodi värvi
leidub selliseid, mis pleekinud on seest
mõned puutumatult säilitanud värvi
teised läbivettinud on silmaveest

Kõige enam armastan ma neid, mis valged
vahel enda lõbuks piilun punaseid
tunnen äratundmisrõõmu oma palgeil
kui ma videvikus jalutan neil teil

Muidugi on neidki, mis on hallid
aga neid ma vähe mäletan
küllap need ei ole nõnda kallid
nii ma iseendale neid seletan

Palju vaeva olen talunud
kui kohtan selliseid, mis mustad nagu süsi
pelgan siis ja sügavuses ohkan
kardan vastuseid ja…

Ei võitluses endaga võitjaks saa tulla:
On vastane liigagi võrdne.
Ei väitluses endaga targem saa olla:
On konkurents tuhandekordne.

Ei maadluses endaga peale saa jääda,
Sest alla ei mahuks siis keegi.
Ei jooksudes endast saa tormata mööda:
Need lõppevad nii või naa viigis.

Ei häälekam olla sa vaidluses endast:
Jääd kaotajaks – kindel kui kalju.
Ei kõrgemal olla saa hüpates endast,
Sest kukkuda niisama palju.

Kuid parem saab olla su eilsest su täna,
Sest homme sa pole ju enam seesama.