Läbi elu
kõnnin püstipäi,
kõik raske siis
palju kergem näib.
Tuleb ju ette,
et vahel ei vea,
arvan: seda teised teadma ei pea.
Naeratan,
ikka rõõmsana näin,
tusatuju siis
minust mööda käib.
Peame vastu , sõber, peame vastu-
veel on elus alles pisut head:
isegi kui sopa sisse astud,
tahtega end sellest välja vead.
Peame vastu, sõber, peame vastu-
kuigi vahel suus on vere maik-
tuuletrotsil homse poole astu,
seal on eretamas päikselaik.
Peame vastu, sõber, peame vastu-
kuni usk ei ole pisenend:
kel on süda valest vabaks lastud,
see ei reeda enam iseend.
Peame vastu, sõber, peame vastu-
elu on ju elu, ise tead...
kord teeb haiget,samas naerab vastu.
LOOTUS AITAB PÜSTI HOIDA PEAD.
(Virve OSILA)
Ma sinult armastust ei anu.
Mind rohkem kamitsas ei pea
su meelitus võ halvakspanu.
Me oleme nüüd võõrad tea.
Sul unus -vabadust ei anna
ma iial eksituse eest.
Sa küllalt kaua suutsid panna
mind käima eemal õigest teest.
Su naervat suud ,kaht kaunist silma liig kaua teeninud on rind.
Ma vihkasin ju kogu ilma,
et rohkem armastada sind.
Ei mõtelnud ma loomingule,
kui sina mõttes asusid.
Ma sulle andsin hinge tule.
Ja millega sa tasusid?
Ehk oleksin ma teose loonud,
missugust ilm ei tunne veel,
ja surematust oleks toonud
siis mulle kõigi tänumeel.
Miks rääkisid sa hellast palgast,
kui mind su pilgud puutusid?
Miks polnud sa,kui tutvus algas,
see , kelleks lõpul muutusid?
Ma olen uhke! Teistelt leida
sa armastust nüüd…
Kui elu raskus kohutab,
üks palve lapseeast
mind muretunnil lohutab,
ma seda kordan peast.
Ta sõnad hardad ,palavad
just nagu uue jõu
mu kurba rinda valavad,
nii kergeks muutub põu.
Ja kaob kõik kahtlus kaugele,
ei mingit muret tea,
ja pisar veereb laugele
ja on nii hea, nii hea.....
(M.LERMONTOV)
Laps,tule koju,ma ootan!
Kullerkuppude kuma juba kollendab niidul -
kaski ja pääsusilmi Sinu tuppa on viidud...
Aknad ja kardinad pesin.Jupi põrandariiet
võtsin telgedelt maha.Toas on kõik korras, nii et
tulla võid kasvõi homme...
Mis sa seal näljutad kõhtu.
küpsetan odrakaraskit Sinule laupäevaõhtul.
Võid on kodus...ja piima...Tuksi väraval passib.
Oh, Sa ju veel ei teagi - pojad on valgel kassil.
Neli pisikest kera...Jätsin nad tänavu alles.
Vana mustpea lammas märtsis tõi kaksikud talled.
Need on terved ja tragid.Juba näksivad rohtu.
Eks mul neist loomadest ongi ainsat seltsi ja lohtu.
Taat on ju kabeliaias. Tema läks minust varem.
Vahel ma mõtlen - võibolla niiviisi oligi parem.
Praegu on segased ajad. Napib raha ja toitu.
Toompealtki enam ei…
Vaata, kui paljud teesklevad tummi!
Vaata, kui soliidselt mängitakse lolli!
Vaata, kuidas ogarusega hoobeldakse!
Vaata, kui paljud peavad paska pasteediks!
Sina saad kõigest aru,sest sa suudad paisata asjad segamini,
et korratung neis tugevneks.
......................
Ei ole hetke,kus keegi ei tunneks end tapetuna.
Ei ole hetke, kus keegi ei haaraks embuse järele.
Ei ole hetke, kus keegi ei viibiks teel.
Edasi,edasi, edasi soovulmade võilille-ebemete pilvedesse mähituna!Sõrmede ja varvaste, mõtete ja mälestuste hargnemisel ei ole otsa ega äärt. (Katkendid Artur Alliksaare loomingust)