Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene,
elu tuli sähvab pilvist kui äikene;
valgustab välkudes hämaras ööski,
sütitab mõttes, vaimustub tööski -
ja kaduvikku siis kustub.


Mis küll nii kohisevad kevadised veed,
kes need sääl sammuvad mööda teed?
Lõkendavad ihalduste tulised tunglad:
noored need otsivad muinasjutu Kunglat,
kuni kord seisavad Toonela väraval.


Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb,
võitluses põlevaid südameid sööb.
Loomises loidab, kumades kustub,
küll tuleasegi viimati mustub -
jääb järele peotäis tuhka.


Püha on elu tule tuha-ase.
Elu tuli punane püham on ise.

Severim! 1