Uitab üksida otsides ringi
tuhandeid, hüljatuid, ununend hingi.
Väljadel väljas poolpaljad ja näljas
mäluta otsivad, kes kord olid.
Vahel meenuvad leekides kodud või talud,
jääkaane all järved või metsa salud.
Harva leiavad end oma eneste majast,
vanad toolid on tühjad ja rohtud rajad.
Ehmunult vaatavad haudadel kivid,
seal tardunult seisavad tontide rivid.
Üksinda seisan nende seas,
tean kõik see on uni, see mu peas,
kuid kuidagi hirmuvav ärkates näib,
et seinakell tagurpidi käib.

Severim!