Tihti ütleme " Ei armasta " aga hinges jooksevad meil pisarad .
Tihti ütleme " Vihkan " , kuid ainult selleks , et ise usuksime seda.
Tihti ütleme " Hüvasti " , kuid samas lootes teda uuesti näha .
Me ütleme " Mine ära " , selleks et inimene ei näeks meie pisaraid .
Me ütleme " Mitte kunagi " ,aga me teame et seda juhtub veel .
Me ütleme " Olen sust üle saanud " , kui kardame tunnistada oma tundeid .
Me ütleme " Olen su unustand " , kuid mõtted inimesest jäävad alati .
Me ütleme " Kustutasin ta nr. ära " , kuid mäletame seda peast .
Vahest me ei saa öelda " armastan " Kuna kardame vatust .
me palume , et meid jäätaks üksi , kuid vajaks just hetkel kellegi tuge .
Me loodame , kuid pole eriti mingeid võimalusi .
Me ootame , kuigi teame et meid on unustatud .
me unistme tedes , et seda ei juhtu mittte kui kunagi .
Päris lahe jut
ook :D