Reisimine
Nüüd, oma pool aastat hiljem,mil tütar just jõudnud Tbilisi, mõned minu mõtetes
sellest talvest, lumisest, külmas, tuulisest ja siiski ütlemata kaunist
siin Eestimaal.
Tunnen mõnu erinevate aastaaegade vahetumisest ja
tean, et minu koht on siin ja mitte kusagil mujal ega kaugel, kus
tundub parem. A ´la seal on hea, kus meid ei ole.
Tütar reisib minu
eest, vähemalt mõnda aega, sest pikemas perspektiivis ei saa ju
lubadusi anda, ehkki pisik, see reisimise oma, on sügaval minu sees.
Ja
selle nimel tasub teha ka loobumisi, arvan , et aduda erilist, mida
pakub uus keskkond, inimesed, keda kohtad ja lihtsalt teadmine, et
sellisel viisil on kõige uue omandamine,
loomulikum ja ehk isegi püsivamgi.
Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!